Kui algust vaadata, oleks see kümnes lugu selles blogis. Ja mulle tundub, et see võiks olla ka sobiv arv ühele reisiblogile. Sest...mingilt maalt hakkavad sarnast asja tehes tahes tahtmata sündmused ja olukorrad korduma, ümbrus küll muutub aga me ise jääme ikka sellisteks nagu me oleme. Ja kindlasti märkab lugejagi, et mõndagi on hakanud korduma.
Pamir Highway-d olen ma plaanina mõtetes kandnud pikemat aega, sellega ka liigselt kiirustamata. See on reisisiht, mida ei pea kiirustades tegema, et kui sel aastal ei jõua, siis sarnast võimalust ei pruugi rohkem tulla. Vastupidi, võimalused seda teed sõita paranevad ajas. Esiteks on loa saamine sel teel liikumiseks + viisa, muutunud tunduvalt lihtsamaks kui varem. Õieti on see muutunud väga lihtsaks. Teiseks on tee ise järjest populaarsem reisisiht ja ka see muudab asja lihtsamaks, eelkõige tähendab see seda, et tee ja olud on muutunud sedavõrd turvaliseks, et selles pole enam midagi ekstreemset.
Teest endast niipalju, et selle ajalugu ulatub Suure Siiditee aegadesse ja võib olla veel kaugemale, ühendades Taklamaki kõrbe ja Hiinast tulevat teed Kesk-Aasia ja Ferganaa oruga. Tänapäeval teeb tee eriliseks tema kõrgus, just Tadzhiki poolel olev osa. Enamasti kulgeb see 3000 meetrist kõrgemal, kõrgeim mäekuru on Ak-Baital 4655 m ja üle 4000 m on neid veel teisigi. Piiripunkt Kirgiisia Tadzhiki vahel on 4200 m kõrgusel. Kirgiisias on kogu tee asfalt (välja arvatud viimased 30 km enne Tadzhiki piiri). Tadzhiki poolel on tee nagu on, lagunenud asfalt vaheldumisi pinnaseteega aga ka ei midagi väga hullu. Tegelikult ka tavalise sõiduautoga sõidetav.
Sõit sinna tähendas nädala jagu pikki ja monotoonseid sõidupäevi, eriti Kasahstanis. Kasahstani jäi ka raskeim sõidupäev, mitte pikkuselt vaid tõesti raskuselt. Otsustasin ühte nurka mõnesaja kilomeetri võrra otsemalt sõita ja jäin tugeva vihma kätte, mis leotas tee nii ära, et hea oli, et üldse liikuma pääsesin. Kes teab, mida vihm stepis tähendab, saab aru. Üksinda, keset seda avarust, on see veel eriline peavalu. Igatahes sain ennast kõvasti kiruda ja selle lõigu viimasele 50-nele kilomeetrile kulutasin pea 6 tundi...öist aega. Ei tahtnud enne öömajale ka jääda kui kindel pind taas rataste all.
Edasi oli kõik vaid lust ja lillepidu.
Et siis sellised vahemaad...1129 km ühes suunas ja 1137 km teises suunas.
Tegelikult sõltub kõik häälestatusest, ka pikka monotoonset teed võib mõnuga võtta.
Araali meri taastub tasapisi, õigemini küll see osa, mis Kasahstani poolele jääb. Juba püütakse ka kala ja kui nii edasi läheb, tuleb elu ka nendesse paikadesse tagasi. Aga praegu on võimalus veel sellistes kohtades olla, kus varem oli 30 meetrit vett pea kohal.
Kirgiisiaga on mul oma suhe, esiteks olen ma siin 2 aastat kroonut teeninud ja muidu ka, tegemist on minu meelest väga mõnusa paigaga. Ilus loodus, sõbralikud inimesed ja sõbralik hinnatase. Mida veel tahta... ja siit ta juba paistabki.
Kuna Tadzhikiga polnud kiiret, siis tegin kõigepealt Issyk-Kuli tiiru. Olen varem neid teid sõitnud, paljud kohad tuttavad aga sellistes kohtades võib ka mitmed korrad käia.
Mõni pilt siis ka Issyk-Kuli järvest ja selle ümbrusest
Mõned pildid Naryni jõe orust.
Pamir Highway, tee nr 41 Umbes 700 Kirgiisiat ja umbes 900 km Tadzhikistani. Kirgiisia poolel hea kvaliteediga asfalt ja väga vahelduv maastik. Teele jääb kaks suuremat linna, Jalalabad ja Osh, mis on täitsa sümpaatsed idamaised linnad. Tadshikistani pool on algul sisuliselt inimtühi mägismaa, paari väikse asulaga. Esimene linn Murgab on ka rohkem küla. Kohrog on juba linna mõõtu ja tee lõpp on Dushanbes, Tadzhikistani pealinnas.
Ja veelkord, Kirgiisia on väga mõnus maa, mitte ainult looduse poolest aga ka inimesed on sõbralikud ja lahked. Ning, mis samuti tähtis, nad ei ole liialt pealetükkivad, võõras saab rahulikult omi asju ajada.
Öömajade valikut on igale maitsele, hotellid...jep, motellid...olemas...kodumajutus...aga palun. Soovitan soojalt jurtas ööbimist...reeglina käib selle juurde ka kohalik toit...märapiim näiteks.
Aga muidugi võib ka rahulikult telgi sobivasse kohta panna, Kirgiisia on turvaline maa.
Teel võib ka üht-teist juhtuda...idamaade liiklus on tihe ja silmad peavad nii ees kui taga olema.
Pamiiri Kõrgtee teine pool, mis kulgeb Tadzhiki poolel, erineb eelnevast kõiges. Maastik on teine, inimesed erinevad (aga mitte sugugi vähem sõbralikumad), tee on alates pinnaseteest kuni asfaldini ja kõik, mis sinna vahele mahub. Osa lõike on parem sõita vara hommikul, kui mägedes on miinuskraadid ja pori, vedel kleepuv savi, on külmunud. Aga ka siin liikumiseks pole" nelivedu" või "enduro" tingimata vajalik. Piisab rahulikust meelest ja ilmaoludega arvestamisest.
Samas pole ma kuskil mujal nii tugevalt "üksi keset tühjust" tunnet tundnud, kindlasti on oma osa kõrgel olemisel, kõrgused on 4000 m mõlemal poolel.
Madalamal on muidugi ka rohelust ja asustus ka tihedam.
Kohalikega on tore suhelda, sõltumata situatsioonist, on see siis söögi tegemisel või teel varingu koristamist oodates. Lapsed on muidugi kõikjal rahva parim osa.
Ak-Baitali mäekuru ületamine oli mu reisi üks peamisi eesmärke, sai siis tehtud kahel korral, minnes ja tulles. Jäi hea tunne.
Ja tänusõnad ka rattale. Olen teda nende aastate jooksul hindama õppinud. Pole tahtmist teel remondiga tegeleda ja siiamaani pole ta ka seda mulle pakkunud. Nüüd siis juba 175000 toredat sõidukilomeetrit, neist umbes 100000 km raskeid või juba väga raskeid teid. Tänks.
Aga mis edasi, tõenäoliselt uued sihtkohad, aga selline formaat, et kuu või paar kodunt eemal, hakkab ennast ammendama. Olen mõelnud, et üks hea reis võiks kesta pikemalt...vaatame...aeg annab arutust.
