BAM Road, Kaug-Ida, Mongolia 2012

Pildid on aadressil: http://pilt.postimees.ee/kasutaja/vasar/Kaug_Ida_-_Mongolia_2012/3516#page/1



Bam Road- tõenäoliselt enamik ei teagi sellist teed ja miks peakski. Kõlab ju umbes sama veenavalt nagu ennemuistsed jutud ikka, et oli kord… suur ja kange riik, mis inimeste kannatustele, kangelaslikkusele ja kontidele üritas luua grandioosseid asju. Tehaseid ja linnu ja uudismaad ja mida kõike veel. Ning loomulikult ka „Suurt Teed“. Ja kuhu? Eks ikka sinna, kus teid enne polnud ja kuhu selle ehitamine nõudis „suurt pingutust“.  Sest kangelaslikus oli ju eesmärk omaette, ning ehitatigi siis 70-ndatel ja 80-ndatel kesk taigat, üle mägede ja läbi soode teed. „Suurt Teed“. Raisati meeletult vahendeid, lauldi ja luuletati ja kirjutati raamatuid, rahva kangelaslikkusest ja riigi suurusest ja kuidas rongid sõidavad ja uued linnad kasvavad ja sotsialistlik ÕNN muudkui tuleb õuele…. No oli ikka lamenti. Aga aastad läksid, entusiasm vähenes ja raha ka ei jätkunud ning lõpuks sai see maailma suurim, parem, õiglasem, ausam, blaa..blaa… riik ise ka otsa. Aga tee jäi. Ja hakkas otsast lagunema, sillad kukkusid kokku või pisteti põlema, soo ja igikelts lagundasid teetammi ning nüüdseks on sellest saanud ekstreemmatkajatele sihtkoht, mille läbimist osatakse hinnata. Neid, kes seda üksi teevad, peetakse aga päris põrunuteks.

Nii-siis, „Suur Tee“. Algab Taishetist Krasnojarski Krais ja kulgeb läbi Irkutski Oblasti, Burjaadi Vabariigi, Tshita Oblasti, puudutab korraks Jakuutia/Saha Vabariiki, et siis läbi Amuuri Oblasti ja Habarovski Krai jõuda Sovetskii Gavani ja Vanino linna Jaapani meres Tatarski väina ääres. Kokku 4324 km. Sellest mootorrattal on läbitav u 2500 km. Palju sõltub ilmast ja millised on veeseisud jõgedel. Trassil on u 4200 silda kogupikkusega u 400 km. Valdav enamik matkajaid alustab oma BAM teekonda Bratskist ja lõpetab Tyndas, mis teeb u 2000 km.  Mõni üksik on üritanud ka Tyndast edasi Komsomolsk Amuurile  sõita aga seda trassi osa pole kellelgi veel õnnestunud omal jõul (rõhk on sõnadel „omal jõul“) läbida. Komsomolskist  Vanino on taas võimalik sõita, see tee osa ehitati juba 50-nendatel aastatel sõjavangide poolt.

Tee

Eestist Taishetini pole milleski erilisest kirjutada. Asfalt, Kirovi oblastis üsna vilets ja auklik aga muidu täitsa ok tee.  Venemaad arvestades. Peale Krasnojarskit on ka föderaalmaantee osaliselt veel kruusatee aga Taishetist Bam teele keerates on edaspidi asfalti veel vaid sedavõrd, et see päris ära ei ununeks. Enne ja pärast  linnu ja asulaid, mis teele jäävad aga neid ei ole palju. Taiga, mäed ja sood saavad valitsevaks pildiks, mis rändurit saatma hakkavad. Tee võiks olla hea kui igikelts, vesi ja liustikud ei teeks oma tööd. On lõike, millel saab sõita 100 km/h aga põhiliselt liigun ma 1-2 käiguga. Kivid, liiv, sügavad uhtorud tõusudel ja laskumistel. Rõõmustan kui olen suutnud läbida päevaga 100-130 km. Olen pettunud kui päevamatkaks on kogunenud vaevalised 40-50 km. Vahet ei ole, õhtuks olen ühtmoodi väsinud, alates Novaja Ujanast tähendab iga kilomeeter rasket füüsilist tööd. Tee kulgeb enamasti paralleelselt raudteega, aga siiski on ka pikki lõike, kus tee eemaldub raudteest ja kulgeb oma rada üle mägede või mööda soode servasid. Kohati on mets juba sedavõrd võimust võtnud, et teest on jäänud kitsas rada, mis lookleb mööda kiviseid ja veest uhutud mäenõlvu.

 

Jõed

Väsid lugemast, mitmest jõest tuleb läbi minna. Vahest on vesi põlvini, vahest puusadeni, vahest on vesi läbipaistev, vahest mudane pruun kört. Kohalike sõnul on mitmete mudaste jõgede peal bagerid, mis kulda välja uhuvad. Või siis on mägedes tugevad vihmad, mis uhuvad pori jõgedesse. Kulda pidi  igal pool vedelema, ka teetammis endas pidi seda kilode viisi olema. Kurat seda teab. Mul on muud mured. Jõe põhjad on täis suuri kive ja mudases vees jõest läbi minek on raske pingutus. Käin iga jõe, millest läbi pean sõitma, eelnevalt jala läbi. Salvestan suured kivid ja augud ning kontrollin igat kaldast ülesminekut, et olla kindel. Saapaid pole mõtet kuivatada ja riided tilguvad kogu aeg, vahet pole. Pärast jõge tuleb taas jõgi. Ja vihma sajab ka iga päev ja iga natukese aja tagant. Igikelts sulab ja rasked vett täis pilved ripuvad mägede vahel.

 

Sillad

Kõige pikem Novaja Ujana ja Tynda vahele jäävatest sildadest on Vitimi sild. Ja ilmselt ka kuulsaim Venemaa sild. 15 m kõrgusel kiirevoolulise vee kohal on 3m laiune ja 650 m pikkune sild. Ilma piirete või käsipuudeta. Mootorrattaga keskel sõites on mõlemale poole alla vahutav vesi näha. Sild on laotud risti asetatud raudteeliipritele, millede vahed on 30-50 cm. Igatahes põrutab kõvasti ja sillal sõites peab olema tähelepanelik. Aga tegelikult on hoopis raskemad ületada need sillad, mis on lihtsalt põlema pandud või kokku kukkunud. Või aja jooksul nii pehmeks mädanenud, et jalg vajub sillalaudadest läbi. On jõgesid, milledel sillad puuduvad või on nii lagunenud, et neid pole võimalik ületada. Ning kui jõgi on mitusada meetrit lai ja kurat teab kui sügav siis on ainukeseks võimaluseks sellest üle saada, teha seda raudteesilla kaudu. Aga ka see pole sugugi kerge. Kõigepealt tuleb leida koht, kus oleks võimalik raudtee tammile tõusta. Seejärel teinekord kilomeetreid pikki jämedat killustikku sillani sõita. Ning seejärel tuleb vaadata kuidas üldse sillale saada ja sealt ka uuesti teele tagasi. Silla põhi on reeglina tunduvalt madalamal liipritest ja relssidest ning piirde ja liiprite vahele jääb vaevalt niipalju ruumi, et mootorratas kohvritega sinna vahele mahuks. Sõita igatahes ei saa ja ka ratast lükata on igavene vaev. Peab väga tähelepanelik olema, et jalg liiprite vahele ei astuks. Kui sild on rohkem kui 100 m pikk, on selle ületamine füüsiliselt väga pingutav, enamalt nad on lühemad aga mitmed on 200-500 m pikad. Rongide liikumist võib vaid aimata. Päeval on enamike rongide vahe umbes üks tund. Aga teinekord tuleb üks rong u 5 minutilise vahega teise järel. Ning rongi müra on kuulda alles siis kui rong ise juba paistab. Elan neid sildu ületades üle nii mõnegi stressirohke minuti, korra tuli rong tagant, just hetkel kui olin silla lõppu jõudnud. Lasin mootorratta külili ja kummardasin ise selle kohale kui vagunid kolksudes pea kohalt üle jooksid. Küllap oli närviline hetk ka vedurimehele, kes pikalt sireeni lasi.

 

Ööd

Aga ööd on siin vaiksed, enamasti tibutab vihma, vahele ka mõni korralik valing. Kuna põhiliselt on ümberringi soo, siis telgi panekuks pole erilisi valikuid. Otse teele või mõni samm kaugemale. Mitmel ööl jätan üldse telgi püstitamata. Vihma sajab, riided on nii märjad, et pole tahtmist sellisena veel suletud ruumis olla. Tõmban koormakatte üle ratta ja kinnitan servad puude külge ja nii on selleks mõneks öiseks tunniks piisav varjualune olemas. Teen lõkke peatsi juurde ja varun ööseks niipalju puid, et iga tunni või paari tagant mõni jändrik hõõgvel hoida. Nagunii ärkan mööduvate rongide mürast, öösel on tunne nagu sõidaks rong otse peale. Müra võimendub ümbritsevalt ja maa rappub, huvitav, et päeval ei taju sellest midagi. Hommikud on kirkad ja külmad, enne kui päike taas igikeltsa hakkab sulatama ja paks udu tõuseb maapinnast üles.

 

 

Vihm

Vihm on siin eraldi teema, Kui päike paistab, valitseb taigas talumatu palavus aga see ei kesta pikalt. Veemass, mis igikeltsast, liustikest ja soost üles tõuseb, ei püsi õhus kaua. Mõned tunnid ja siis sajab see taas alla, leotades kõik läbi. Tee, metsa, ränduri riided ja kõik selle, mis tal kaasas on. Sellega on raske harjuda, eriti saapad vettivad täiesti läbi. Neile mõjub ka laastavalt pidev jõgedest ja ojadest läbiminekute otsimine. Õhtul süüdatud lõke ei kuivata saapaid seest, hommikul tuleb taas märjad jalanõud jalga ajada ja esimesed minutid on see üpris ebameeldiv.

 

Kukkumised

Kukkumised on vältimatud, kui hoolikalt ka jõepõhja ei kontrolliks, ikka leidub mõni kivi või juurikas, mis ratta tasakaalust välja löövad. Ka teel on tõusudel ja laskumistel sügavad veest uuristatud vaod. Sellisele teele sobiks kerge enduro, Transalp oma 190 kg kaaluga + 50 kg varustust tundub kui mammut. Siiski on põhiline mure, et jões või soos külili käies jõuaks kohe mootori seisatada. Mul on kaasas vahetuse jagu õli ja varufilter aga seda varu on vaid üheks korraks. Juhul kui mootor peaks vee sisse tõmbama. Suudan seda vältida kuni Hatuguru Chabinikt jõeni. Teiselpool jõge aga kukun ühes sooservas nii õnnetult, et ratas vajub üleni vee alla ja tulemuseks ongi vett täis mootor. Kulutan pool päeva, et õli vahetada ja õhufiltrit kuivatada, mootor ei hakka ikkagi korralikult tööle, jätab pidevalt vahele ja jõudu pole. Tänan jumalat, et taipasin enne reisi uue aku osta, muidu oleks ma siin tõsises kuses. Pika käiamise, vandumise ja palvetamise peale saan ratta siiski kuidagi tööle. Õhufilter on sedavõrd peenikest liiva täis, et mootor ei saa korralikult õhku kätte. Olen sunnitud nii Tõndani vastu pidama, seal ostan auto õhufiltri ja kombineerin sellest omale uue.

Kukkumised mõjuvad ka jalgadele ja kätele halvasti. Sääred ja puusad on täis sinikaid ja sõrmed lähevad paiste, õnneks ei midagi rohkemat, ratas võtab iga päevaga uue kuju. Täna läks tule klaas, homme küljeplastikud, seejärel peeglid jne. Tõndasse jõudes hoiab ratta plastikut koos teip ja traat.

 

Asulad

Peale Severobaikalskit on enne Tõndat veel vaid üks linn, Taksimo, mis jääb enam vähem teekonna keskele. Ülejäänu on külad, mis paiknevad u 100-150 km vahedega raudtee ääres. Selline vahemaa on enamaltjaolt ka päevamatka pikkusteks. Asulad jätavad masendava mulje. Kogu infra on ehitatud aastakümneid tagasi ja korras hoitakse vaid seda, mis on otseselt raudteega seotud. Ülejäänul on selge kao ja hävingu märk küljes. Ja inimesed reageerivad oludele adekvaatselt. Jäävad need , kellede töö on seotud raudteega ja mõne üksiku kaevandusega. Või need, kes leiavad tegevuse kalanduses, jahinduses. On veel seltskond, kes elatavad ennast omal käel jõgedest kulda või vääriskive (nefriit) otsides. Aga teravalt torkavad silma purjus inimesed ja tüübid, keda on raske kuidagi iseloomustada. Nii palju lõhki löödud päid, puruks taotud ninasid, hambutuid suid ja arme otsaees, pole ma mujal Venemaa kolgastes näinud, kui sellel trassil.  Mõnede asulate juures on säilinud karistusasutused ja mulle tundub, et vähemalt osad kinnipeetavad võivad asulates vabalt liikuda. Ja kuhu neil minna olekski. Tee on tavamõistes läbimatu, liikumine raudteel on aga kergesti valvatav. Taksimos on korralikud poed, mujal on vaid vagunitest tehtud putkad ja kaup neis on väga kallis. Arvestama peab 2 isegi 3 kordsete hindadega, võrreldes „suure maaga“. Hani ja Tõnda vahel on bensiini võimalik osta vaid kohalikelt, bensiinijaamad puuduvad ja ega keegi eriti müüa ei taha. Autod ja liikuv tehnika on kohalikel nafta peal toimiv, seda saab raudteelt. Bensiini kasutatakse paadimootorites ja mootorratastel ja iga liiter on arvel, sest tuua tuleb seda kanistrites sadade kilomeetrite tagant. Küsin igas külas infot teeolude kohta järgmise külani aga kohalike teadmised selle kohta on pehmelt öeldes puudulikud. Enamus ei ole neid teid kunagi ise läbinud, liigutakse vaid raudteel. Jahil ja kalalgi käiakse vaid 10-20-ne km kaugusel asulatest. Sellest piirist kaugemale jääv on enamikele sama ebamäärane asi kui kosmos. Taiga, sildu pole ja tee on läbimatu – tavapärane vastus. Mis mind häirib, et palju räägitakse karude rohkusest ja ohtlikkusest. Ikka, et kuidas keegi läks kuhugi ja hiljem olid mehest vaid läbinäritud kummikud teeääres jne. Arvan, et valdavalt ongi need vaid jutud. Enamik kohalike pole eales oma asulast kaugemale saanud ega tea ümbritsevast loodusest suurt midagi. Karu näen ise vaid korra, jälgi muidugi kõikjal. Korra näen kahte hunti, mingid hirved lähevad korra üle tee ja muidugi burundukke on kõikjal. Nende vilistamine hakkab kohe pihta kui päike tõuseb ja üle tee jooksvad loomad on tavapärased.

Inimesed

Venemaal elavad muidugi venelased, siiski on piirkondlikud vahed selgelt tuntavad. Siberisse tulid vabad mehed omale paremaid elamisvõimalusi otsima, Siber  ja Kaug-Ida olid täis sunnitöö ja repressioonilaagreid nii tsaari Venemaa kui ka NL aegadel. Tulijate ja kohalike väikerahvaste vahel on peetud veriseid sõdu, mille viimased vaatused olid nõukogude aja esimestel kümnendikel. Siber pole koht nannipunnidele, siinset rahvast on aastasadade jooksul vorminud karmid olud. Ning praegugi räägitakse palju siberi elanike külalislahkusest ja abivalmidusest. Sain minagi sellest osa. Hätta ei jäeta siin kedagi. Aga on piisavalt ka hoopis vastupidiseid näiteid. Ka motomatkajaid on tapetud teel, kas siis tüli käigus või raha pärast. Vahet pole. Ja omal käel kulda otsivate meeste omavahelistest suhetest on ka igasugu näiteid. Inimsöömiseni välja.

Hoian enamasti asulatest eemale, liig palju on purjus tülitajaid, kes tahab motikaga sõita, kes niisama pläma ajada. Teen oma vajalikud ostud ja liigun edasi, ööd olen enamasti kuskil taigas, tunnen „karude“ keskel ennast turvalisemalt. Sellegipoolest on mul kohalikega kohtumistest vaid positiivset meenutada. Ja seda ülivõrdeis. Mind aidati alati kui ma seda vajasin. Söödeti ja poputati. Kuna mul on palju tuttavaid Venemaal, siis oli mul varakult mitme pere aadressid ja telefoni numbrid olemas, kes mind vastu võtsid ja mulle öömaja, söömise ja pesemise korraldasid. Lisaks need, kellega teel kohtusin, kas siis raudteel töötavad inimesed või järvedel, jõgedel kalastajad. Sildade ja tunnelite valvemeeskonnad, teetöölised või muidu kohatud tüübid. Kes pakkus teed, kes jagas oma kalasaaki, kes aitas jõest läbi minna või mõnda silda ületada. Kõigile tänud, ilma abita on sellist reisi väga raske teha. Aga vaid abile loota ei saa, inimest kohtab siin asula lähedal või asulas. Päeva jooksul tuleb aga lahendada kümneid olukordi, kus saad loota vaid endale.

 

2350 km, mis on Taisheti ja Tõnda vahe, läbimiseks kulus kaks nädalat. Paar päeva veel lisakski. Olen Tõndasse jõudes tõesti väsinud. Nii füüsiliselt kui vaimselt, tunnen tõsist kergendust teades, et rataste all on kindel pind. Teen paaripäevase peatuse, puhkan ja teen mootorrattale väikese hoolduse. Kontrollin rattalaagrite seisukorra, vahetan tagapiduriklotsid ja meisterdan olemasolevast materjalist uue õhufiltri. Tutvun kohalike motomeestega ja veedan nendega koos väikese puhkeõhtu. Grillime liha ja joome õlut. Tean interneti vahendusel kahte motomeest, kes on sama tee üksi läbinud. Kohalike sõnul on ka üks kohalik seda kunagi teinud aga temaga ei õnnestu mul rääkida. Olen uhke, et olen selle tee läbinud.

Pärast Bam teed on kõik ülejäänu kerge ja meeldiv. Rahulik kulgemine, milles puudub väsitav raskus ja stressitekitav teadmatus, et mis ootab järgmise käänaku taga. Sihhote Alini mäestiku ületus toob silme ette tuttavaid pilte. Olen üht teist lugenud Kaug-Ida avastusreisidest ja loodus on sama kui nendel kaugetel aegadel kui venelased alles avastasid enda jaoks neid paiku. Vanino on väike ja unine linnake enne suurt ookeani ja Sov Gavan vene sõjalaevastiku baas. Ei midagi erilist.

 

Mongoolia on aga see paik, kus ma ennast alati olen väga koduselt tundnud. Nüüd eriti, pärast nädalaid mööda taigat liikumist on selle maa avarus ja lahtised vaated väga vabastavad. On hea tunne valida hommikul silmapiirilt mingi punkt ja hakata selles suunas liikuma. Läbin maa idast läände pikki nn „keskteed“. Tehniliselt on see kerge, samas pakub kõike seda, mis teevad Mongooliast motomatkajate soositud sihtkoha. On nii rohumaid, mägesid, kõrbeid, suuri järvi ja jõgesid kui ka piisavalt asulaid, et mitte ennast liialt kõnnumaal üksikuna tunda. Suurepärane puhkus.

 

Gornõi Altai läbin paari päevaga. Aeg hakkab juba vaikselt pitsitama ja mõtted liiguvad koduste asjade peale. Lääne-Siber ja Venemaa euroopa osa on juba tuttavad varasematest reisides ega paku enam suurt midagi uut. Käin kiiresti Kaasani kremlis ja kiirustan koju. Suvi hakkab läbi saama ja ees ootab talvine tööperiood. Tean juba ette, et paari kuu pärast pilte vaadates, tundub nagu oleks keegi teine selle reisi teinud. Vaatad ja erilisi emotsioone enam ei tekigi. Ennast ootab aga ees kindlasti midagi uut ja põnevat.

 

Kokku 22630 km lõbu kogu raha eest.

 



Kaucasus 2011

Pildid on aadressil:  http://pilt.postimees.ee/kasutaja/vasar/Kaucasus_2011/1866

Hakkasin mõtlema, et mida ma teadsin Kaukaasiast enne kui selle reisi tegin. Õigupoolest ei kuigi palju. Loomulikult olin ma lugenud paari rännuraamatut ja üht teist veel, teadsin Tshetsheenia sõjast ja seda, et piirkond on endiselt rahutu. Aga pean häbiga tunnistama, et vaatamata sellele, et Kaukaasia on Euroopa osa ja vana kultuurmaa, olid minu teadmised selle piirkonna kohta ikka väga piiratud. Sellegipoolest olen mitmed aastad mõelnud, et võimaluse avanedes tahaks ma seda maailma nurka vaatama minna. Noh, võimalusi loome me endale ise ja selle suve reisisihiks saigi valitud Kaukaasia. Kalmõkia, Dagestan, Tshetshenia, Ingushetia, Kabardino-Balgaria, Põhja-Osseetia ja Gruusia.

Sõit sinna möödus ilma eriliste seiklusteta, läksime kahekesi, mina ja Vassili ja otsustasime, et sõidame mitte läbi Moskva, vaid pikki Valgevene ja Ukraina piire lõunasse ning sealt juba ida suunas kuni Kaspia mereni. Ja siis järgemööda läbi Kaukaasia maade Gruusiasse, ning seal juba vaatab, kuidas edasi.

Külastasime Katõni massimõrva ja Kurski lahingute memoriaali, aga neid siiski vaid sellepärast, et kohad jäid parasjagu teele ja jätkasime matka Kalmykia steppide suunas, mida peetakse Kaukaasia alguseks.

Üritasime peamagistraale vältida ja valisime kaardilt võimalikult otsest teed. Ja eks Venemaa oskab teedega ikka üllatada, kaardil märgitu ei pruugi tegelikusega alati kokku minna ja nii juhtus meilgi paaril korral, et kaardil olev tee osutus, kas siis mitte päris selles suunas minevaks või korra ka nii, et lõppes üldse ühes külas otsa. Kohalikud naersid, et kaardile ju tee joonistati aga maastikule lihtsalt unustati ehitamata. Õnneks läks sealt ikkagi põldude vahelt "vankritee" edasi ja 14 km pärast hakkas ka kaardile märgitud päris tee uuesti pihta.

Hea, et polnud vihma sadanud ja tee oli kuiv, see viis läbi kahe sügava oru ja sinna laskumised ja orust tõusud olid eelnevate sadude poolt üsnagi ära uhutud. Venemaa mustmuld on sõidetav täpselt sinnamaani kuni see on kuiv, natuke vett ja maapind muutub kleepuvaks poriks, milles mootorrattal sõitmine on vägagi vaevaline. Saime seda telkimiskohta valides ka proovida. Paarsada meetrit suurelt teelt kõrvalesõitmist tähendas meile mõlemile külilipandud rattaid.

Kalmõkia meenutas mulle üks-üheselt Lääne Kazahstani. Ainult selle vahega, et tee oli tunduvalt parem. Muu aga täpselt sama, silmapiirini ulatuv kuivanud stepp, soolajärved siin seal ja meeletu palavus. Ning rändirtsud, mida oli kohati nii palju, et ilma tuuleklaasi taha varjumata oli raske sõita. Nagu väikesed kamikadzed lendasid nad vastu kiivrit ja ratast.

Õhtuks jõudsime Kaspia mere äärde aga merd ennast me veel seekord ei näinud, nimelt oli mereäär piirivalve poolt suletud ja nii lõime oma laagri üles merest kümmekond kilomeetrit eemal Lagani linnas, merre suunduva kanali ääres, mingis pooleldi mahajäetud kalasadamas. Valvur, 75 aastane kalmõk, võttis meid lahkelt vastu ja lubas oma telgid otse lagunevate laevade kõrvale, vee piirile panna. Igati uhke öömaja, saime kanalis ujuda ja ennast pesta, ainult magada ei saanud eriti, õhtul häiris kohalike elanike lärm, teiselpool kaldal lõbutseti täiel rinnal, hele naisenaer kõlas üle vee nagu udupasun ja vastu hommikut tegid küla koerad sellist lärmi, et korralikust unest ei tulnud midagi välja.

Dagestani jõudmiseks tuli taas kaardilt näidatud tee ja tegelikuse vastuolu ületada. Kaardile laia musta joonena märgitud magistraal osutus tegelikuses vaevaliseks pinnaseteeks läbi kõrbe, ei asulaid ei bensiinitanklaid. Kuna reis oli alles alguses, siis otsustasime säästa nii rattaid kui ka ennast ja tegime 100 km ringi, et siiski asfaldil püsida. Selles palavuses teineteise tolmus sõitmine lihtsalt ei meelitanud.Dagestani piiri ületasime väikese ärevusga, mul on reisidel alati "maailma raadio" kaasas ja kuulasin õhtuti huviga erinevate maade ja raadiojaamade venekeelseid saateid. Kizljaris oli just lõppenud  erioperatsioon "mässuliste" vastu. Siiski patrullid ja teedel olevad politseipostid ei teinud meile liikumisel mingeid takistusi. Kontrolliti dokumente ja küsiti, mis plaanid meil on ja lasti edasi liikuda. Peatusime vaid tankimiseks ja söömiseks ja sõitsime joonelt Mahachkalasse, kus meid võtsid vastu kohaliku motoklubi  Black Eagles Dagestan MC  liikmed. Olin juba talvel varakult loonud suhted kohalike motomeestega nii Dagestanis kui ka Tchetchenias, et olla kursis kohalike olude ja tingimustega.

Mahachkala osutus minujaoks just selliseks linnaks nagu ma olin oodanud. Paljude erinevate aegade ja kultuuride seguks. Linn elab oma tormakat elu, tänavad on täis siginat ja saginat, inimesed tegelevad oma igapäevaste asjadega ja pingeid, mis valitsevad maad, märkab vaid sellest, et linna sissesõidud on tugeva relvastatud politsei ja sõjaväe valve all. Tagantjärgi pean siiski märkima, et Dagestan ei erinenud selles suhtes ülejäänud Põhja-Kaukaasiast ja pean ka seda tunnistama, et ma ei tundnud ennast seal sugugi teistmoodi kui teistes Vene Föderatsiooni osades. Eks üksikisiku turvalisusega peab sellel suurel maal igal pool tähelepanelik olema.

Black Eagles Dagestan MC liikmed võtsid meid kohe alguses väga südamlikult vastu. Võõristus kadus esimeste hetketega ja kuulus Kaukaasia külalislahkus pole õnneks kuhugi kadunud. Tegemis on minuarust väga ühtehoidva ja tugeva oma identiteeditundega motoklubiga. Nende hulgas oli meeldiv viibida, rääkida oma maadest, inimestest ja praegusest olukorrast.

Dagestan erineb Eestist palju aga samas on meil ka väga palju ühist, nii nagu ka teiste Kaukaasia rahvastega. Me kõik oleme väikerahvad suure ja agressiivse impeeriumi äärealadel, teinud läbi keeruka ajaloo ja üritame selle juures säilitada oma rahvaste ajalugu, keelt ja kultuuri.

Dagestan on 5000 aastase kultuuriajalooga, ääretult kauni looduse ja südamlike inimeste maa, mis vaatamata praegusele keerulisele olukorrale, üritab säilitada oma nägu. Loomulikult pole see kerge, maal, kus elavad kümned erinevad rahvad, kes räägivad täiesti erinevaid keeli ja kelledel on väga erinevad ajaloolised taustad ja ka praegused huvid. Dagestan on olnud läbi ajaloo erinevate kultuuriliste, kaubanduslike ja sõjaliste jõudude ristumiskohaks. Alates Aleksander Suurest, Rooma impeeriumist, Pärsiast ja Mongolite Impeeriumist. Lõpetades Vene Impeeriumi mõjudega viimase paarisaja aasta jooksul. Dagestan oli oluline Suure Siiditee sõlmkoht. See kõik on tugevalt kujundanud maad ja sellel elavaid rahvaid. Dagestanil on ka ajalooline kogemus oma riiklusest ja iseolemise soov ei ole keeruliste aegade tuultes kadunud. Mulle jättis Dagestan väga sügava ja positiivse mulje.

Dagestanil on suur potentsiaal olemaks turismimaa, kus leidub nii grandiooseid loodusnähtusi, meri, mäed ja ajaloolised linnad. Derbent on UNESCO tähtsusega ajaloomälestusmärk. Sealne Narõn-Kala kindlus ja linn pakuvad igale ajaloohuvilisele midagi ja loomulikult kõigele lisaks kohalike elanike külalislahkus. Loodetavasti praegune rahutu olukord laheneb ja Dagestan avaneb maailmale sellisena nagu ta seda väärib.

Tchetchenia on ehk tänu kahele lähiajaloos peetud sõjale, hetkel enim tuntud piirkond Põhja-Kaukaasias. Siiski on sõja jäljed seal praktiliselt likvideeritud. Nägin pealinnas vaid ühte purustatud ja lahingujälgedega maja. Maa on suur ehitustanner, kõikjal taastatakse purukspommitatud külasid ja linnu ja suures osas on maa uuesti ülesehitatud. Ja Tchetchenia torkab ka silma oma puhtuse ja korrastatusega, erinedes sellega selgelt muust Kaukaasiast. Valitseb tugev isikukultus ja kogu võim on koondunud Kadõrovi ja tema  pooldajate kätte. Kõikjal on praegust võimu ja kahte isikut, Kadõrov vanemat ja nooremat, ülistavad plakatid. Veidi vähem näeb Putinit ja mõnel plakatil on ka Medvedevi portree.

Isikukultus sellises vormis nagu Tchetchenias tundus mulle väga võõrana, siiski ei saa eitada seda, mida sellel paljukannatanud maal on viimaste aastatega tehtud. Groznõi on puhas, laiade tänavate ja heakorrastatud majadega kaasaegne linn. Rajatud on korralik teedevõrk ja ka külad, milledest läbi sõitsime, jätsid hea mulje. Põllumajandus on toimiv, kõikjal tasndikel olid korralikult haritud põllud. Ja mis väga oluline, Tchetcheenia on nii kohalike kinnitusel kui ka tegelikuses väga turvaline. Samas on see saavutatud ilmselt väga jäigalt sealset ühiskonda ohjates. Me ei näinud sealsetes kauplustes mingit alkoholi, isegi õlut mitte. Kõikjal on turvamehed ja külades ja mägiteedel relvastatud formeeringud korda tagamas. Mäed aga on täielikult föderaalvägede kontrolli all ja liikumine sealsetes piirkondades piiratud. Aga veelkord - kogu Põhja -Kaukaasia on hetkel nagu suur püssirohutünn ja praktiliselt kõikjal sõjaväe või poolmilitaarsete formeeringute kontrolli all. Kõikide linnade ja suuremate asulate teed on valvepostidega kaetud. Selles suhtes ei erine Tchetchenia muust Põhja- Kaukaasia osadest.

Suhtumine meisse oli siiski hea. Föderaalstruktuuride poolelt viisakalt vaoshoitud ja kohalike relvaformeeringute poolt väga soe. Kuuldes, et oleme Eestist, olid kõik väga üllatunud ja ei varjatud oma imestust. Meile pakuti sõdurilõunat ja võimalust jääda laagrisse samasse, kus asus valvepost. Veetsime suurepärase pealelõuna koos meestega, kes juba 10-15 aastat on relv käes kaitsnud oma kodu. Oli palju , millest rääkida. Samas oli ka termaalvee allikas, millest voolas 70 kraadist tugeva mineraalidesisaldusega vett. Pärast u 100 m pikki kaljusid voolamist, oli kivisse uuristatud lohud milles vesi oli jahtunud u 50 kraadile ja milledes sai vanni võtta. Kohalike sõnul on sel veel tugev tervistav toime ja seda võib uskuda.

                                    

Võtsime kuuma vanni nii õhtul kui ka järgmisel hommikul enne ärasõitu. Koht on ka kohalike hulgas väga nõutud ja inimesed tulevad pikkade vahemaade tagant, et tervistavast kümblusest osa saada.

Groznõis võõrustas meid kohalik motoklubi Wild Division Taas väga südamlik vastuvõtt, klubi liikmed tutvustasid meile oma linna ja korraldasid meile lõunasöögi kohaliku koloriidiga restoranis. Veelkord, Groznõi on puhas ja korrastatud linn, kaasaegsete elurajoonidega ja mastaapse kesklinnaga. Arvestades, et 97% linnast oli teise sõja lõpuks purustatud, siis nüüdne ülesehitus on muljetavaldav.

Kesklinnas on hulgaliselt hooneid, mozhee, staadion, ajaloo memoriaal ja valitsuse hooned, mis on tähelepanu äratanud ka väljaspool Vene Föderatsiooni. Nii on mozhee näiteks Euroopa suurim ja selle keskel olev kristall lühter kindlasti samuti omalaadne rekord. Raha igatahes pole kokku hoitud.

"Kuulsuse Allee" ja Ahmat-Hadzhi Kadõrovi muuseumist lahkusin ma siiski segaste tunnetega. Tänu giidile sain ma palju teada tchetcheenlaste ajaloost aga viimase 20 aasta sündmused on seal väga ühekülgselt esindatud ja isikukultus sellisel viisil nagu seda seal näidatakse, jäävad mulle ikkagi väga võõraks. Üritatakse jätta muljet, et enne Kadõroveid pole teisi tshetsheenide juhte olnudki. Samas kohalikega rääkides hakkas kergem, rahvas pole unustanud oma kangelasi.

Tshetsheenia kahe sõja kohta on sedavõrd palju vastuolulist teavet, et mina ei oska kindlasti hinnangut anda. Aga teades, kuidas Vene Impeerium on käitunud eelnevates sõdades, see, mis on toimunud viimased 250 aastat  Eestis ja teistes Balti riikides, Ukrainas, Kesk- Aasias, Kaukaasias ja mujal,  jääb minu poolehoid alati väikerahvaste poolele. Ma ei poolda vägivalda ja metsikusi tehti mõlemal poolel, aga ühel poolel on olnud 140 milj elanikuga imperialistlik suurriik (pindalalt) ja teisel pool alla 1 milj. elanikuga väikerahvas. Siin pole mõtetki rääkida mingist "õiglasest" sõjast.

Ingushetia, Kabardino-Balgaria ja Põhja Osseetia palju suurt uut Põhja Kaukaasia muljetele enam ei lisanud. Millist orgupidi me ka ei üritanud mägedesse sõita, ikka oli ühel hetkel politsei või sõjaväepatrull vastas ja tee kinni. Mõtlesime, et sõidame Elbrusele, sest teadsime, et ametlikult lõppes sõjaline operatsioon seal juuni lõpus. Tegelikus tähendas aga seda, et me ei jõudnud isegi Tõrnõauzi. Kõigepealt pidas meid politsei kinni ja üritas raha välja pressida aga lasi pärast veerandtunnist jagelemist niisama edasi sõita, seejärel pidas meid kohalik relvaformeering kinni ja oh imet, lubas ka edasi sõita. Viimaks (kolm on kohtu seadus) peatas meid juba sõjaväepatrull ja pärast põhjaliku dokumentide kontrolli ja ülemustega nõupidamist kupatati meid ikkagi tagasi. Olime tõsiselt pettunud, Elbrus oli me reisi üks eesmärkidest ja nüüd jäi see isegi kaugelt nägemata. Sõitsime tagasi Nalchikusse ja küsisime kohalikelt, et millist teed mägedesse pääseb ning mõningase keerutamise järel leidsime siiski sellise oru, mida mööda saime u 50 km mägede vahele sõidetud, enne kui taas tõkkepuu ja automaaditoru me tee kinni pani. Sattusime õnneks siiski sellisesse kohta, kus sõjaväelased meisse väga sõbralikult suhtusid ja lubasid naabrusesse laagrisse jääda. Kasutasime võimaluse ära ja jäime kaheks ööks, et järgmisel päeval ka kohapeal ringi tiirutada. Tee viis Kabardino-Balgaria kõrgmäestiku kaitsealale, aga kõrgmägedest nägime vaid ühte tippu oru lõpus. Tõkkepuu ja mees püssiga olid vahepeal.

Sellegipoolest oli ka see org oma küla, käänulise tee, tunneli ja tormava jõega oru põhjas visuaalselt väga atraktiivne ja igati vaatamist, sõitmist väärt.

Aga edasi viis tee juba läbi Vladikavkasi pikki Suurt Gruusia Sõjateed sinnapoole, kus voolavad veinijõed ja kõrguvad samuti ilusad mäed.

Gruusia piiriületus pani veel korraks me närvid proovile kui mingi kohaliku suurusjärgu ülemus just Gruusia poolel üritas meid kõigepealt Venemaale tagasi kupatada. Kusjuures kohe peab ütlema, et Venemaa piiripunkt toimis väga hästi ja ilma mingite tõrgeteta. Ja nüüd siis Gruusia poolel prooviti meile selgeks teha, et see piiripunkt on EU kodanikele kinni. No tule taevas appi. Ajasime ikka oma jonni edasi ja pärast väikest sõnelust löödi meile viimaks maale sisenemise templid passi ja öeldi "tere tulemast". Ei hakanud seal enam eriti tänamagi, vaatasime kuidas minema saame, enne kui keegi järjekordne ülemus ümber mõtleb.

Ja edasi oli kõik vaid ülivõrdeis. Gruusia on lahke, ilma piiranguteta, turvaline ja turistisõbralik maa. Igas mõttes. Esimesest hetkest peale tundsin ma seal ennast kui kodus. Loomulikult on Gruusia kiiksuga maa, aga hea kiiksuga ja see mulle meeldis.

Ja siin lagunes ka me väike reisiseltskond. Vassilit tõmbasid kaugused ja pikad päevamatkad ja ta otsustas läbi Lääne-Gruusia Türgimaale minna ja sealt ümber Musta mere tagasi koju. Mind tõmbasid mäed ja kitsad käänulised teed ja kuna ka ratas hakkas kergelt väsimuse märke ilmutama siis otsustasin sõita pigem vähem aga sedajagu huvitavamates paikades ja ma keerasin ratta Suur-Kaukasuse mäestiku südamesse, Tusheti looduskaitseala suunas.

 Natuke oli kahju, Vassili osutus meeldivaks kaaslaseks aga tuleb tunnustada igaühe õigust sooritada "oma" reis, mis hiljem hinges kriipima ei jääks. Et vot, tahtsin teha seda ja käia seal, aga teised ei tulnud kaasa. Seda enam, et edasi olid juba maad, kus turavlisus ei ole enam selliseks küsimärgiks kui Põhja-Kaukaasias.

Tusheti kaitseala asub Suur-Kaukasuse ahelike keskel, üheltpoolt voolavad jõed Dagestani suunas kuni Kaspia mereni ja teiselt poolt Gruusia südamaa Kaheetia tasndikele. Juurdepääs veerevale trantspordile on võimalik vaid paaril suvisel kuul, muul ajal katab mäekurusid ja orge paks lumi ja trantsport toimib vaid helikopteri abil. Ning tõesti, ka kesksuvine teekond sinna pani proovile nii mu enda kui ka ratta kogu võimekuse. Tee on kohati vaid paari meetri laiune veest uhutud kivisäng kuristiku kohal. Teele jääb ka kõrgeim autoga läbitav mäekuru Kaukaasias, Abano mäekuru, mis ühtede andmete järgi on 2850 m ja teiste järgi 2920 m kõrgusel. Igatahes vahet pole, mäekuru oli mõlemal päeval, mil ma selle ületasin paksus pilves ja seal näha polnud nagunii midagi.

Ja kuigi teel liikus ka kohaliku rahvast, tundsin ma ennast tõelise maadeavastajana. Autoga seal ikka käiakse aga mootorrattal.... no küllap ka. Siiski olid kohalike silmad nagu tõllarattad kui nad mind nägid. Tee ise oli nagu muinasjutt, u 60-65 km kitsast kaljudele klammerduvat, hulgaliste serpentiinide ja järskude tõusudega rada, ikka sügavamale ja sügavamale mägede vahele. 

Kui ma lõpuks Omalo külasse jõudsin, tundsin lausa kergendust, tee oli tõesti stressi tekitav ja õhtu tuli ka juba peale. Külas aga ootas veel eraldi üllatus. No pole vist maailmas sellist kolgast, kus teist eestlast juba ees ei oleks. Ja nii ka siin. Kristina Võrust !!! ja Karen Rootsist, veetsid siin oma puhkust. Mõlemad töötavad vabatahtlikena Tbilisis, mingis inimestele head tegevas organisatsioonis.

Panime oma laagrid kõrvuti üles ja korraldasime väikese "pioneerilõkke". Ma oleks küll veini tahtnud juua aga kohapeal oli kahjuks vaid õlu müügil. Sellegipoolest oli tore kohata kaasmaalast nii kaugel kodunt ja veeta koos üks laagriõhtu.

Aga veinini me jõuame, seniks veel mõned pildid Tusheti kaitsealalt.

Mastaapsetest vaadetest seal igatahes puudust ei ole. Kahjuks olid pilved madalal, seetõttu pole fooniks Kaukasuse peaaheliku lumiseid tippe.

Aga nüüd siis veinist. Mägedest taas allatulnuna, otsustasin jõeääres väikest puhkust pidada ja nagu teelt alla keerasin, nii sattusin kohe kohalikule seltskonnale, kes parasjagu alustas pikniku pidamist. Sashlõkk oli just sütele asetatud ja naispere kattis lauda. Ja kaukaasiale omase külalislahkusega kutsuti mind peost osa saama. Tagasihoidlik ja häbelik nagu ma olen, ei lükanud ma kutset tagasi vaid sättisin "suu sekki mööda" nagu vanadel eestlastel kombeks.

Siis istuti lauda, ja oi oi, oli see vast pidu. Rohkelt süüa ja veelgi enam juua. Noort, selleaasta saagist tehtud  kaheetia veini. Ning nagu Gruusias kombeks, lausuti pikki tooste, millest ma midagi aru ei saanud aga lauanaaber üritas mulle oma vene keele oskuste piires neid tõlkida. Joodi Gruusia terviseks ja joodi esivanemate ja pere terviseks. Joodi sõpruse ja heade suhete terviseks. Ja joodi Eesti ja külaliste terviseks. Algul klaasist ja mõõdukate kogustega ja hiljem sarvest nii, et kõhud veinist punnis.

Loomulikult ei puudunud külalisepoolne toost Gruusia ülistuseks ja rahva kiituseks. Pidasin selle eesti keeles ja tõlkisin hiljem kõigile arusaadavaks. Ilusa maa ja külalislahke rahva auks. Proosit!

Pidu jõudis kiiresti sellesse faasi, kus ei puudunud "sügavad filosoofilised arutelud" kõikvõimalikel teemadel ja omavaheline vennastumine. Lühidalt, ma ma jõin ennast nii kapsaks, nagu ma seda juba ammu pole olnud. Aga igavesti tore oli.

Tore oli sinnamaani, kuni järgmisel hommikul üles ärkasin. Räägitakse, et kõige hullem on õllepohmakas, mulle tundub, et kõige hullem on parasjagu käimasolev pohmell. Õnneks olid võõrustajad mulle jätnud kaks liitrit seda sama veinikest ja teadagi, mis suures koguses mürk, see väikses koguses arstirohi. Pluss karastavad suplused jäises mägijões ja mõtisklused alkoholismi kahjulikusest ja enda osalemisest selles. Siiski lubadusteni, enam mitte iial juua, ma ei jõudnud. Enne hakkas enesetunne paranema.

Pealelõunaks olin ma juba sellises konditsioonis, et võisin oma Gruusia odüsseiat jätkata. Gruusia on veel selles suhtes hea maa, et vahemaad on väikesed ja selleks, et uusi elamusi koguda ja kohti näha, ei pea pikalt sõitma. Veel meeldis, et maa on 100% turvaline. Kõik kinnitasid, et pole vahet kuhu telgi ööseks panen, keegi ei tule tülitama. Ja nii ka oli. Korra ööbisin suurest maanteest 50-ne meetri kaugusel lagedal väljal tamme all. Aga kõrvale jäi nii kaunis org, et ma ei suutnud sellele vaatele vastu panna. Autod sõitsid mööda ja sõitjad lehvitasid aga mingit tunnet ka ei tekkinud, et pole sobiv ja turvaline koht telkimiseks.

Ja sellega, kes loodust armastab, räägib loodus oma imelisel ja mitmekõlalisel keelel. On see siis langeva lumehelbe vaikne sahin vastu telgiriiet, või möirgav torm. Selles on alati leebe suhtumine kõigesse elavasse, sest loodus ei tunne personaalset vihkamist. Talle on kõik ühtmoodi võrdne.

Gruusia kirikud on ikka seal rännanud inimestele silma jäänud. Ja kuidas saakski olla teisiti ühel vanimal kristlikul maal. Neid on mägede otsas,

kindluste müüride vahel,

all orgudes

ja keset vett.

Igal oma ajalugu ja saatus jutustada. Kui peaks ühe lausega Gruusiat iseloomustama siis see oleks, Gruusia on kaunite mägede, hea veini, toidu, iidse kultuuri ja sõbralike inimeste maa. Nii lihtne see ongi. Mulle kui kalasõbrale oli väikeseks üllatuseks ka see, et valdavalt lihatoitude poolest tuntud maana, pakuti seal ka väga maitsvat kala. Sellist, kuumas õlis krõbedaks praetud koorikuga. Väga suupärane vaheldus.

Linnadest ma pikalt ei kirjuta, Tbilisi on samasugune sipelgapesa, nagu neid terves maailmas igaltpoolt võib leida. Vanalinnal muidugi omapära jagub aga nõuka ajal ehitatud linnaosad on samasugused kui teisedki sotsialismiajal ehitatud linnad, mis Atlandi ookeani ja Vaikse ookeani vahele jäävad. Ma ei oska nendes hallides-pruunides betoonkarpides, klotsides, püramiidides ja kerades, midagi hinnata. Mtshketa oli küll ilus koht aga siiski selgelt turistidele orienteeritud näidislinn. Tavalised linnad polnud ükski niimoodi üles vuntsitud ja külad nägid kohati päris räämas välja.

Ja nii see reis siis läks, hulgaliselt ilusat loodust, huvitavaid kohtumisi ja head mälestused kõigist neist paikadest, mis teele jäid. Ja loomulikult südamlik ja soe suhtumine kõikide inimeste poolt, kellega kohtuda tuli.

Ning oligi viimane laagripaik, enne lahkumist. Gruusia ja kogu Kaukaasia jätsid mulle sügava jälje ja see on taas üks nendest kohtadest, kuhu tahaks kindlasti veel tagasi tulla. Loodetavasti normaliseerub olukord ka Põhja-Kaukaasias ja piirkond muutub sama turistisõbralikuks kui Kaukaasia lõunakülg.

Otsustasin lühimat teed tagasi Eestisse sõita ja järjekordselt tekkis piiril gruusia politseiga vaidlus, et kas EU passiga saab piirist üle Põhja-Osseetiasse või ei. Valmistusin juba pikemaks sõnavõtuks kui tuli vahetuse aeg ja uus politseinik võttis eelmiselt toimetused üle. Oli samuti tähtsust täis ja vehkis oma automaadiga nina all. Kamandas kõik ootajad uuesti järjekorda ja oh üllatust. Palun, mootorrattal ikka kõige ees ja olingi poole tunniga piiril, tempel passis ja sealt omakorda Venemaa poolel. Kõik sujus nagu õlitatult. Ei saanudki ma pihta, mis asi see eelmist politseniku vaevas. Piiril ei esitatud mulle mingeid liigseid küsimusi, ei Gruusia ei Põhja-Osseetia poolel.

Nüüd jäi veel vaid kontsentreeritud pingutus, 45 kraadi Kalmõkia steppide palavust, 1200 km ühtejärgi Volgogradist teiselepoole Moskvat ja olingi neljanda päeva õhtuks ilusti koduõuel tagasi. Volgogradist Moskvani oli kõige raskem. Parasjagu oli käimas arbuuside ja melonite vedu ja mulle tundub, et kõik autod, mis vähegi liikuda suutsid, olid selle eesmärgiga maanteele nr 6 välja aetud. Ning niisiis venis see kõigist mõeldavatest, rohkem ja vähem romudest kokkuaetud kolonn, sidurite suitsedes ja paksus diislitossus Moskva poole. Nendest möödumine oli kohati päris närvesööv ettevõtmine. Aga taas. Lõpp hea, kõik hea.

Aga enne jutu pärislõppu paar rida ka oma mootorrattast. Esimesed 100 000 km. Ja vaid korralised hooldused. Palju õnne! Ma ei tea, mis idee see oli, kui Honda insenerid otsustasid sellist ratast luua. Mulle endale meeldiks legend, et nad olid, või vähemalt see mees, kes keret kujundas, parasjagu maani täis, sest kaine peaga sellise välimusega ratast ei loo. Aga tulemus on fantastiline. Transalpil pole midagi, millega silma torgata, vastupidi. Laisk mootor, vilets vedrustus ja välimusest ma ei räägigi. Aga kõik asjad kokku on saavutatud tulemus, mida tõenäoliselt ei ületata enam kunagi. Sellised rattad sünnivad vaid ühe korra.