Wednesday, December 28, 2016

Pamiir 2016


Kui algust vaadata, oleks see kümnes lugu selles blogis. Ja mulle tundub, et see võiks olla ka sobiv arv ühele reisiblogile. Sest...mingilt maalt hakkavad sarnast asja tehes tahes tahtmata sündmused ja olukorrad korduma, ümbrus küll muutub aga me ise jääme ikka sellisteks nagu me oleme. Ja kindlasti märkab lugejagi, et mõndagi on hakanud korduma.
Pamir Highway-d olen ma plaanina mõtetes kandnud pikemat aega, sellega ka liigselt kiirustamata. See on reisisiht, mida ei pea kiirustades tegema, et kui sel aastal ei jõua, siis sarnast võimalust ei pruugi rohkem tulla. Vastupidi, võimalused seda teed sõita paranevad ajas. Esiteks on loa saamine sel teel liikumiseks + viisa, muutunud tunduvalt lihtsamaks kui varem. Õieti on see muutunud väga lihtsaks. Teiseks on tee ise järjest populaarsem reisisiht ja ka see muudab asja lihtsamaks, eelkõige tähendab see seda, et tee ja olud on muutunud sedavõrd turvaliseks, et selles pole enam midagi ekstreemset.
Teest endast niipalju, et selle ajalugu ulatub Suure Siiditee aegadesse ja võib olla veel kaugemale, ühendades Taklamaki kõrbe ja Hiinast tulevat teed Kesk-Aasia ja Ferganaa oruga. Tänapäeval teeb tee eriliseks tema kõrgus, just Tadzhiki poolel olev osa. Enamasti kulgeb see 3000 meetrist kõrgemal, kõrgeim mäekuru on Ak-Baital 4655 m ja üle 4000 m on neid veel teisigi. Piiripunkt Kirgiisia Tadzhiki vahel on 4200 m kõrgusel. Kirgiisias on kogu tee asfalt (välja arvatud viimased 30 km enne Tadzhiki piiri). Tadzhiki poolel on tee nagu on, lagunenud asfalt vaheldumisi pinnaseteega aga ka ei midagi väga hullu. Tegelikult ka tavalise sõiduautoga sõidetav.

Sõit sinna tähendas nädala jagu pikki ja monotoonseid sõidupäevi, eriti Kasahstanis. Kasahstani jäi ka raskeim sõidupäev, mitte pikkuselt vaid tõesti raskuselt. Otsustasin ühte nurka mõnesaja kilomeetri võrra otsemalt sõita ja jäin tugeva vihma kätte, mis leotas tee nii ära, et hea oli, et üldse liikuma pääsesin. Kes teab, mida vihm stepis tähendab, saab aru. Üksinda, keset seda avarust, on see veel eriline peavalu. Igatahes sain ennast kõvasti kiruda ja selle lõigu viimasele 50-nele kilomeetrile kulutasin pea 6 tundi...öist aega. Ei tahtnud enne öömajale ka jääda kui kindel pind taas rataste all.
Edasi oli kõik vaid lust ja lillepidu.

Et siis sellised vahemaad...1129 km ühes suunas ja 1137 km teises suunas.


Tegelikult sõltub kõik häälestatusest, ka pikka monotoonset teed võib mõnuga võtta.
Araali meri taastub tasapisi, õigemini küll see osa, mis Kasahstani poolele jääb. Juba püütakse ka kala ja kui nii edasi läheb, tuleb elu ka nendesse paikadesse tagasi. Aga praegu on võimalus veel sellistes kohtades olla, kus varem oli 30 meetrit vett pea kohal.


Üksi reisimise üks pluss on, Kesk-Aasias, et kõik üritavad suured sõbrad olla ja reisumees on kõikjal oodatud külaline (tegelikult on see vist üldine komme muhameedlikus kultuuriruumis).


Kirgiisiaga on mul oma suhe, esiteks olen ma siin 2 aastat kroonut teeninud ja muidu ka, tegemist on minu meelest väga mõnusa paigaga. Ilus loodus, sõbralikud inimesed ja sõbralik hinnatase. Mida veel tahta... ja siit ta juba paistabki.







Kuna Tadzhikiga polnud kiiret, siis tegin kõigepealt Issyk-Kuli tiiru. Olen varem neid teid sõitnud, paljud kohad tuttavad aga sellistes kohtades võib ka mitmed korrad käia.






Mõni pilt siis ka Issyk-Kuli järvest ja selle ümbrusest




Mõned pildid Naryni jõe orust.




Pamir Highway, tee nr 41 Umbes 700 Kirgiisiat ja umbes 900 km Tadzhikistani. Kirgiisia poolel hea kvaliteediga asfalt ja väga vahelduv maastik. Teele jääb kaks suuremat linna, Jalalabad ja Osh, mis on täitsa sümpaatsed idamaised linnad. Tadshikistani pool on algul sisuliselt inimtühi mägismaa, paari väikse asulaga. Esimene linn Murgab on ka rohkem küla. Kohrog on juba linna mõõtu ja tee lõpp on Dushanbes, Tadzhikistani pealinnas.






No nii...siit on siis Pamiir juba näha...


Aga vahepeal on ka palju muud. Jalalabad ja Osh näiteks. Kui Bishkekis ja ka Issyk-Kuli järve ääres on selgelt tajutav vene (endise NSVL-i) mõju, Ehituses, tööstusmaastikus ja üldises väljanägemises, siis teiselpool mägesid Kirgiisia edelaosas on maa ja õhustik teistsugune. Hoopis rohkem on tajutav ida ja kesk-aasia õhustikku. Nii tänavatel, turgudel, söögikohtades...mulle meeldis see igatahes väga. Rahvas on ka enamalt jaolt selgelt kesk aasia rahvaste näojoontega, erinevalt pealinna ümbrusega, kus on palju ka venelasi. Fergana org on paljude erinevate rahvaste koduks, samas venelaste poolt suht vähe hõivatud.





Ja veelkord, Kirgiisia on väga mõnus maa, mitte ainult looduse poolest aga ka inimesed on sõbralikud ja lahked. Ning, mis samuti tähtis, nad ei ole liialt pealetükkivad, võõras saab rahulikult omi asju ajada.
Öömajade valikut on igale maitsele, hotellid...jep, motellid...olemas...kodumajutus...aga palun. Soovitan soojalt jurtas ööbimist...reeglina käib selle juurde ka kohalik toit...märapiim näiteks.




Aga muidugi võib ka rahulikult telgi sobivasse kohta panna, Kirgiisia on turvaline maa.


Teel võib ka üht-teist juhtuda...idamaade liiklus on tihe ja silmad peavad nii ees kui taga olema.


Pamiiri Kõrgtee teine pool, mis kulgeb Tadzhiki poolel, erineb eelnevast kõiges. Maastik on teine, inimesed erinevad (aga mitte sugugi vähem sõbralikumad), tee on alates pinnaseteest kuni asfaldini ja kõik, mis sinna vahele mahub. Osa lõike on parem sõita vara hommikul, kui mägedes on miinuskraadid ja pori, vedel kleepuv savi, on külmunud. Aga ka siin liikumiseks pole" nelivedu" või "enduro" tingimata vajalik. Piisab rahulikust meelest ja ilmaoludega arvestamisest.




Kõrgmaa on lage kõrb aga ääretult kaunis oma tühjuses. Liustiku moreeni keeled ulatuvad teeni ja suur osa aastast on tee lume ja liustike tõttu suletud.


Samas pole ma kuskil mujal nii tugevalt "üksi keset tühjust" tunnet tundnud, kindlasti on oma osa kõrgel olemisel, kõrgused on 4000 m mõlemal poolel.





 Madalamal on muidugi ka rohelust ja asustus ka tihedam.




Kohalikega on tore suhelda, sõltumata situatsioonist, on see siis söögi tegemisel või teel varingu koristamist oodates. Lapsed on muidugi kõikjal rahva parim osa.




Ak-Baitali mäekuru ületamine oli mu reisi üks peamisi eesmärke, sai siis tehtud kahel korral, minnes ja tulles. Jäi hea tunne.


Ja tänusõnad ka rattale. Olen teda nende aastate jooksul hindama õppinud. Pole tahtmist teel remondiga tegeleda ja siiamaani pole ta ka seda mulle pakkunud. Nüüd siis juba 175000 toredat sõidukilomeetrit, neist umbes 100000 km raskeid või juba väga raskeid teid. Tänks.

Aga mis edasi, tõenäoliselt uued sihtkohad, aga selline formaat, et kuu või paar kodunt eemal, hakkab ennast ammendama. Olen mõelnud, et üks hea reis võiks kesta pikemalt...vaatame...aeg annab arutust.

Thursday, July 9, 2015

Russkii Sever- reis polaarjoone taha 2015

Pildid on aadressil:  http://pilt.postimees.ee/kasutaja/vasar/Russkii_Sever-2015/6891#page/12

Selle blogi lugejad on pidanud varuma üksjagu kannatust, sest paar viimast aastat on olnud suviti suht kiired ajad ja pikemateks reisideks pole jäänud aega. Reis Slovakkiasse või ring ümber Peipsi ja Pihkva järve pole mind piisavalt inspireerinud oma muljeid jagama aga seekordne reis sai tehtud selle mõttega, et oleks nii endale kui ka teistele midagi pakkuda. Olen aastaid tagasi suure osa sellest alast, mida seekord sai sõidetud, tööasjus mitmelgi korral läbi käinud aga üks asi on töö ja hoopis midagi muud on sõita mootorattal, oma lõbuks.
Reis siis läbi Novgorodi, Trevi, Vologda, Arhangelski, Murmanski oblastite + Venemaa Karjala, tükike Soomet ja läbi Viiburi ja St. Peterburi koju tagasi. Ilm oli valdavalt vihmane, võimalusi pildistada suht vähe, aga loodan, et naudite järgnevaid pilte samavõrd nagu ma nautisin seda reisi.

Esimene ööbimine Valdai kõrgustikul.


Kuigi Venemaal on taastatud tuhandeid kirikuid, on varemeid pea igas külas ja asulas.



Veetsime Sergei, Gena ja Juriga päeva Rybinski veehoidla kallastel, kuna ilm oli vihmane, tegelesime kalapüügi asemel filosofeerimise ja viina joomisega.


Edasi viis teekond Kirillovisse, mis on kuulus oma kloostrite ja kirikute poolest ja mida vaadata, on seal tõesti piisavalt. Esimesed ehitused on 14-dast sajandist, edasi kuni kommude riigipöördeni välja.


Sõitsin mööda väiksemaid teid, praamiühendus jõgedel oli esmaklassiline = tasuta.


Tere tulemast Arhangelski oblast, vaevaliselt ületatavad sillad ja karu sitt teedel.



Aga sellised pisiasjad mind ei häiri. Kohalikel on keerulisem, selliste sildade taha tuleb transport vaid talviti kui jõgedel on jää ja nii pole ka kauplusesse suvel kellelgi asja.


Osad sillad olid täitsa Ok.


Vytegra ja ainuke sealne vaatamisväärsus, tegelikult on seal ka Belomor - Baltiiski kanali lüüsid aga nende seisukord ja juurdepääs on lihtsalt masendavad.


Velkomm to Karjala. 


Belomor kanal, tuhandete ühishaud.


Medvezhegorsk, Belomor kanali pealinn.


Siia matame järgmised 10 000 (süütut) inimest - kauakestvad ja tormilised kiiduavaldused.
Aga nii nagu lagunes orjade kontidele rajatud riik, nii lagunevad tasapisi ka selle riigi loodud sümbolid. (tegemist on rajooni tähtsaima administratiiv hoonega)


Vähe sellest, et Venemaa teeääred on täis liiklusõnnetustes hukkunute tähiseid, siis nüüd on ristid tekkinud ka järvede ja jõgede kallastele. Ei taha kellegi õnnetust parastada aga ilmselt viina peaks vähem jooma.


Aga Onega järve loodus on iseenesest muidugi fantastiliselt kaunis....


...ja ilusa laagrikoha valimine pole probleemiks.


Mitte kaugel Medvezhegorskist on ühe omapärase kivimi, shungiidi, leiukoht. Ainuke maailmas. Juttude järgi kosmilise päritoluga materjal, 3,5 miljardit aastat vana ja parandab ning ravib kõike. Mine tea, äkki ongi tõsi aga ise ma väga sellistesse asjadesse ei usu. Siiski sai kolm kamakat kohvrisse pandud. Ega hea head riku.

Püha allikas, vesi jookseb läbi shungiidi lademe. Üks kohalik küll kaebas, et shungiidi all pidi olema uraani lade ja kui nüüd shungiit peal ära kaevatakse, jäävad kohalikud kõik radiatsiooni kätte, kuna shungiit on ka hea ekraan ja kaitse radiatsiooni vastu.


Aga kesse Venemaal enne kohalikest hoolinud on. Igatahes kaevandus  on suur auk maa sees ja materjali saadetakse raske raha eest kogu maailma laiali. Kohalikele jäävad reostus ja segi keeratud maa.

Eesti tundub suht populaarne sihtkoht olevat?! 


Teeehitus käib Venes sellise hooga, et kohati ulatub ots vee alla :)


Tõelised kangelased, kolm noormeest Tsehhist, plaaniga sõita mopodega Nordkappi ja tagasi. Noorus on uljas muidugi....jätkuks omal sellist pealehakkamist.


Siit me tuleme.......


Polaarpäeval pole tuledest erit asja, kesköölgi on sedavõrd valge, et teeb meie pilvealusele ilmale pikalt ära....teisalt läheb päeva rütm üsna kergelt sassi nii, et une ja ärkveloleku aeg läheb segamini.


Plaan oli sõita Hibiinidesse, seal on üks kogu mäestikku läbiv tee, mis jookseb pikki jõe põhja, liustiku servast mööda, mida ma kindlasti vaadata tahtsin. Aga vaatamata mitmepäevasele kohapeal passimisele jäi see vaid plaaniks. Ilm oli sedavõrd halb, vihm ja praktiliselt 0 nähtavus. Ei mingit lootust pildistamisele ja ilusatele vaadetele. Loobusin. Jääb, kas teiseks korraks või siis minust üldse tegemata. Selle asemel sõitsin Murmanski, mida mul muidu üldse plaanis polnud. Need vene linnad on muutunud juba nii ühenäolisteks, et ei paku emotsonaalselt enam midagi. Lisaks on linnades suht jõhker liiklus ja suhtumine mootorratturisse pole kõige sõbralikum.


Murmansk on juuni lõpus juuli alguses vene ratturitele populaarne sihtkoht. Sel ajal toimub sealkandis Motobuhta nimeline kokkutulek, Kohtasin teel ka mitmeid tuttavaid, või neid kes mind ja mu ratta ära tundsid. Eriline rõõm oli näha motomeest, kellega me kohtusime Kaug Idas. Maailm on väike.


Murmansk ise on suht hall linn, paari tunniga on enamus nähtud. Kujutan ette, milline tuimus seal veel polaartalvel, pimeduse ajal võib olla.


Mälestusmärk "Kursk" ja kõigi teiste rahu ajal hukkunud allveelaevnikele.


Ümberkaudne loodus on muidugi ilus, õige aeg selle vaatamiseks oleks ilmselt sügis, kui kõik on värvides.


Aga tööstusmaastikust pole ka puudust, maavarasid on tohutult, mida kaevandada ja linnad ongi ehitatud suurte ettevõtete juurde. Kõik see näeb suht kaootiline välja, Paistab, et heakord on viimane asi, millele mõeldakse. See kõik jätab ajutise ja räpaka mulje. 


Üldiselt pole mul kombeks koledat otsida, aga siin on seda otse nina all ja mööda vaadata suht raske.


Karjalat üritasin läbida võimalikult keskelt põhjast lõunasse. Valdavalt mööda kruusateid, mis tegelikult on liivateed. Vihmaga väga libedad ja kuivaga meeletult tolmavad. Läbisin külasid, kus ma esimest korda olin aastal 85. Kurb oli vaadata, et enamikes külades pole vahepeal midagi muutunud. Pigem vastupidi, palju mahajäetud maju jne. Suuremates asulates on progressi märgiks "Magnit" ja "Diksi" kaubakettide poed. Midagi meie "Aja O" laadset. Kontrast Soome poolse Karjalaga on aga masendav.
Teel kohtasin Tsheljabinski kandist pärit motomeest Jurit, kes sõitis Dominatoril, sõitsime koos kolm päeva, kord teineteisel sabas, kord pikemaid vahesid hoides. Seltsis ikka parem. Oskasime korra ka ära eksida ja tegime mingit 70 km ringi ja jõudsime viimaks tupikusse. Õnneks tulime siiski bensiiniga välja.


Juri reisikiri on aadressil: http://moto74.borda.ru/?1-7-0-00000124-000-10001-0




Sõitsime Juriga koos kuni Laadoga läänekaldani ja sealt Soome piirini. Tema läks edasi Viiburi ja mina Soome poolele.


Algul oli plaan sõita ümber Saima järve, Puumala ja Mikkeli suunal on väga ilusaid sildu ja vaateid järvele aga kuna ilm oli taas viletsaks keeranud, siis piirdusin Salpa Asemaga, olin ööd Ahvenlampi laavul ja sõitsin järgmisel päeval läbi Viiburi, Peterburi ja Narva koju. Kogu tee sadas, peatusin vaid tankimiseks ja söömiseks ja nii olin juba varasel õhtul ilusti Tartus tagasi.



Kahtlemata on Narva üks uhkemaid piiripunkte, Eesti tervitab Venemaa poolelt tulijaid igati väärikalt.


Ja lõpuks taas natuke rattast ka. Vahepeal sai ületatud 150 000 km läbisõidu piir. Ja ikka veel ilma tõsisemate probleemideta. Kuluosasid arvestamata, on kõik muud jupid need, mis algselt tehasest külge pandi. Honda insenerid on ikka omal ajal tõsiselt head tööd teinud. Karjala teede vesi ja liiv sõid seekord esimest hammasratast hämmastava kiirusega. Paari päevaga...nii lõpuni pole ma veel vedavat hammasratast kunagi sõitnud.


Kokku 5800 km, sellest u 1000 km kruusa. Mis siis lõpuks. Nüüd võin öelda, et olen Venemaa suured regioonid kõik motikal läbi sõitnud, põhi pole siiski selline koht, mida tingimata peaks uuesti nägema. Minu keskkond on rohkem mäed ja kõrbed, järgmist reisi peakski taas Kesk- Aasia poole planeerima. Pamiir....lubadusi ei anna aga pikk talv on aega plaane teha.