Selle blogi lugejad on pidanud varuma üksjagu kannatust, sest paar viimast aastat on olnud suviti suht kiired ajad ja pikemateks reisideks pole jäänud aega. Reis Slovakkiasse või ring ümber Peipsi ja Pihkva järve pole mind piisavalt inspireerinud oma muljeid jagama aga seekordne reis sai tehtud selle mõttega, et oleks nii endale kui ka teistele midagi pakkuda. Olen aastaid tagasi suure osa sellest alast, mida seekord sai sõidetud, tööasjus mitmelgi korral läbi käinud aga üks asi on töö ja hoopis midagi muud on sõita mootorattal, oma lõbuks.
Reis siis läbi Novgorodi, Trevi, Vologda, Arhangelski, Murmanski oblastite + Venemaa Karjala, tükike Soomet ja läbi Viiburi ja St. Peterburi koju tagasi. Ilm oli valdavalt vihmane, võimalusi pildistada suht vähe, aga loodan, et naudite järgnevaid pilte samavõrd nagu ma nautisin seda reisi.
Esimene ööbimine Valdai kõrgustikul.
Kuigi Venemaal on taastatud tuhandeid kirikuid, on varemeid pea igas külas ja asulas.
Veetsime Sergei, Gena ja Juriga päeva Rybinski veehoidla kallastel, kuna ilm oli vihmane, tegelesime kalapüügi asemel filosofeerimise ja viina joomisega.
Edasi viis teekond Kirillovisse, mis on kuulus oma kloostrite ja kirikute poolest ja mida vaadata, on seal tõesti piisavalt. Esimesed ehitused on 14-dast sajandist, edasi kuni kommude riigipöördeni välja.
Sõitsin mööda väiksemaid teid, praamiühendus jõgedel oli esmaklassiline = tasuta.
Tere tulemast Arhangelski oblast, vaevaliselt ületatavad sillad ja karu sitt teedel.
Aga sellised pisiasjad mind ei häiri. Kohalikel on keerulisem, selliste sildade taha tuleb transport vaid talviti kui jõgedel on jää ja nii pole ka kauplusesse suvel kellelgi asja.
Osad sillad olid täitsa Ok.
Vytegra ja ainuke sealne vaatamisväärsus, tegelikult on seal ka Belomor - Baltiiski kanali lüüsid aga nende seisukord ja juurdepääs on lihtsalt masendavad.
Velkomm to Karjala.
Belomor kanal, tuhandete ühishaud.
Medvezhegorsk, Belomor kanali pealinn.
Siia matame järgmised 10 000 (süütut) inimest - kauakestvad ja tormilised kiiduavaldused.
Aga nii nagu lagunes orjade kontidele rajatud riik, nii lagunevad tasapisi ka selle riigi loodud sümbolid. (tegemist on rajooni tähtsaima administratiiv hoonega)
Vähe sellest, et Venemaa teeääred on täis liiklusõnnetustes hukkunute tähiseid, siis nüüd on ristid tekkinud ka järvede ja jõgede kallastele. Ei taha kellegi õnnetust parastada aga ilmselt viina peaks vähem jooma.
Aga Onega järve loodus on iseenesest muidugi fantastiliselt kaunis....
...ja ilusa laagrikoha valimine pole probleemiks.
Mitte kaugel Medvezhegorskist on ühe omapärase kivimi, shungiidi, leiukoht. Ainuke maailmas. Juttude järgi kosmilise päritoluga materjal, 3,5 miljardit aastat vana ja parandab ning ravib kõike. Mine tea, äkki ongi tõsi aga ise ma väga sellistesse asjadesse ei usu. Siiski sai kolm kamakat kohvrisse pandud. Ega hea head riku.
Püha allikas, vesi jookseb läbi shungiidi lademe. Üks kohalik küll kaebas, et shungiidi all pidi olema uraani lade ja kui nüüd shungiit peal ära kaevatakse, jäävad kohalikud kõik radiatsiooni kätte, kuna shungiit on ka hea ekraan ja kaitse radiatsiooni vastu.
Aga kesse Venemaal enne kohalikest hoolinud on. Igatahes kaevandus on suur auk maa sees ja materjali saadetakse raske raha eest kogu maailma laiali. Kohalikele jäävad reostus ja segi keeratud maa.
Eesti tundub suht populaarne sihtkoht olevat?!
Teeehitus käib Venes sellise hooga, et kohati ulatub ots vee alla :)
Tõelised kangelased, kolm noormeest Tsehhist, plaaniga sõita mopodega Nordkappi ja tagasi. Noorus on uljas muidugi....jätkuks omal sellist pealehakkamist.
Siit me tuleme.......
Polaarpäeval pole tuledest erit asja, kesköölgi on sedavõrd valge, et teeb meie pilvealusele ilmale pikalt ära....teisalt läheb päeva rütm üsna kergelt sassi nii, et une ja ärkveloleku aeg läheb segamini.
Plaan oli sõita Hibiinidesse, seal on üks kogu mäestikku läbiv tee, mis jookseb pikki jõe põhja, liustiku servast mööda, mida ma kindlasti vaadata tahtsin. Aga vaatamata mitmepäevasele kohapeal passimisele jäi see vaid plaaniks. Ilm oli sedavõrd halb, vihm ja praktiliselt 0 nähtavus. Ei mingit lootust pildistamisele ja ilusatele vaadetele. Loobusin. Jääb, kas teiseks korraks või siis minust üldse tegemata. Selle asemel sõitsin Murmanski, mida mul muidu üldse plaanis polnud. Need vene linnad on muutunud juba nii ühenäolisteks, et ei paku emotsonaalselt enam midagi. Lisaks on linnades suht jõhker liiklus ja suhtumine mootorratturisse pole kõige sõbralikum.
Murmansk on juuni lõpus juuli alguses vene ratturitele populaarne sihtkoht. Sel ajal toimub sealkandis Motobuhta nimeline kokkutulek, Kohtasin teel ka mitmeid tuttavaid, või neid kes mind ja mu ratta ära tundsid. Eriline rõõm oli näha motomeest, kellega me kohtusime Kaug Idas. Maailm on väike.
Murmansk ise on suht hall linn, paari tunniga on enamus nähtud. Kujutan ette, milline tuimus seal veel polaartalvel, pimeduse ajal võib olla.
Mälestusmärk "Kursk" ja kõigi teiste rahu ajal hukkunud allveelaevnikele.
Ümberkaudne loodus on muidugi ilus, õige aeg selle vaatamiseks oleks ilmselt sügis, kui kõik on värvides.
Aga tööstusmaastikust pole ka puudust, maavarasid on tohutult, mida kaevandada ja linnad ongi ehitatud suurte ettevõtete juurde. Kõik see näeb suht kaootiline välja, Paistab, et heakord on viimane asi, millele mõeldakse. See kõik jätab ajutise ja räpaka mulje.
Üldiselt pole mul kombeks koledat otsida, aga siin on seda otse nina all ja mööda vaadata suht raske.
Karjalat üritasin läbida võimalikult keskelt põhjast lõunasse. Valdavalt mööda kruusateid, mis tegelikult on liivateed. Vihmaga väga libedad ja kuivaga meeletult tolmavad. Läbisin külasid, kus ma esimest korda olin aastal 85. Kurb oli vaadata, et enamikes külades pole vahepeal midagi muutunud. Pigem vastupidi, palju mahajäetud maju jne. Suuremates asulates on progressi märgiks "Magnit" ja "Diksi" kaubakettide poed. Midagi meie "Aja O" laadset. Kontrast Soome poolse Karjalaga on aga masendav.
Teel kohtasin Tsheljabinski kandist pärit motomeest Jurit, kes sõitis Dominatoril, sõitsime koos kolm päeva, kord teineteisel sabas, kord pikemaid vahesid hoides. Seltsis ikka parem. Oskasime korra ka ära eksida ja tegime mingit 70 km ringi ja jõudsime viimaks tupikusse. Õnneks tulime siiski bensiiniga välja.
Juri reisikiri on aadressil: http://moto74.borda.ru/?1-7-0-00000124-000-10001-0
Sõitsime Juriga koos kuni Laadoga läänekaldani ja sealt Soome piirini. Tema läks edasi Viiburi ja mina Soome poolele.
Algul oli plaan sõita ümber Saima järve, Puumala ja Mikkeli suunal on väga ilusaid sildu ja vaateid järvele aga kuna ilm oli taas viletsaks keeranud, siis piirdusin Salpa Asemaga, olin ööd Ahvenlampi laavul ja sõitsin järgmisel päeval läbi Viiburi, Peterburi ja Narva koju. Kogu tee sadas, peatusin vaid tankimiseks ja söömiseks ja nii olin juba varasel õhtul ilusti Tartus tagasi.
Kahtlemata on Narva üks uhkemaid piiripunkte, Eesti tervitab Venemaa poolelt tulijaid igati väärikalt.
Ja lõpuks taas natuke rattast ka. Vahepeal sai ületatud 150 000 km läbisõidu piir. Ja ikka veel ilma tõsisemate probleemideta. Kuluosasid arvestamata, on kõik muud jupid need, mis algselt tehasest külge pandi. Honda insenerid on ikka omal ajal tõsiselt head tööd teinud. Karjala teede vesi ja liiv sõid seekord esimest hammasratast hämmastava kiirusega. Paari päevaga...nii lõpuni pole ma veel vedavat hammasratast kunagi sõitnud.
Kokku 5800 km, sellest u 1000 km kruusa. Mis siis lõpuks. Nüüd võin öelda, et olen Venemaa suured regioonid kõik motikal läbi sõitnud, põhi pole siiski selline koht, mida tingimata peaks uuesti nägema. Minu keskkond on rohkem mäed ja kõrbed, järgmist reisi peakski taas Kesk- Aasia poole planeerima. Pamiir....lubadusi ei anna aga pikk talv on aega plaane teha.
