Ida-Euroopa 2007

Poola-Tsehhi-Slovakkia-juuli 2007
Pildid http://www.album.ee/nael.vasar

Ettevalmistus

Tegelikult oli plaan teha Norra reis. Aga nagu tihtipeale ikka, plaanid muutuvad ja seekord oli muutuste põhjuseks ilm. Lihtsalt Norramaale oli pikaajalise prognoosi järgi lubatud +10°C ja igapäevast vihma, mis teadagi pole mootorrattaga sõitmiseks just parim komplekt. Samaks ajaks Poolasse, Tsehhi ja Slovakkiasse näitas ilmakaart tunduvalt paremat. Mis siis ikka, vahet ju tegelikult pole, peasi, et tundmatud teed ja uued elamused. Et mingi eesmärk ka oleks, siis vaatasin internetist, et Elbe jõe org oleks igati sobiv vaatamisväärsus.
Varustust võtsin kaasa nii vähe kui võimalik. Telk, magamiskott, priimus, pesu ja pesemisvahendid. Kohalikku valuutat 500 EEK-i väärtuses per päev ja krediitkaart. Ja oligi kõik.
Rattal vahetasin õlid, kontrollisin pidurid ja määrisin rattalaagrid. Kontrollisin surved rehvides, sikutasin ja loksutasin ratast ja nentisin, et küll ta koos püsib kui mõistlikult sõita.

1.päev

Puhkus ikkagi, seepärast magasin rahulikult niikaua kuni und jätkus. Pärast hommikurutiini ja kohvi, keerasin majal ukse lukku ja lets go. Kuni Riiani ilma eriliste juhtumisteta, tegin vahepeal ühe supipausi ja helistasin Riias elavale sõbrale, et võiks korra kokku saada. Nagunii pole pea aasta näinud. Mõeldud tehtud. Riia muidugi oma tuntud headuses, suht kaootiline liiklus ja parajad ummikud. Päike lagipähe ja mahlad jooksma. Vaatasin kadedusega kohalikke vendi, kes T-särkides ja ilma kiivriteta autode vahel nõelusid. Daugavast üle saamine oli paras piin, enne silda jäi liiklus täiesti kinni, praadisin oma tsikliriietuses ja hingasin tossu sisse. Aga iga asi saab ükskord läbi ja nii ka seekord. Juba sillal olles tundsin, kuidas telefon taskus vibras aga modraga sõites on ju see häda, et isegi kui selle taskust kätte saad, pole läbi kiivri ikkagi muhvigi kuulda. Nii, et lasksin rahulikult sinnapoole, kuhu kohtumise olime kokku leppinud. Ja loomulikult oli helistajaks see, kellega kohtuma pidime. Jutt lühike, sorry aga kiire, ootamatu asi tuli vahele ja ehk natuke hiljem jne. Kuna plaanisin õhtuks Poola jõuda, siis leppisime kokku, et kunagi teine kord ja mis siis ikka, linnast välja ja suund Kaunase poole.

Läti ja Leedu on mõlemad toredad maad aga transiitmaanteed väga igavad sõita. Vaadata pole nagu suurt midagi, teed sirged ja siledad. Mõned peatused, et selga sirutada ja kanni tuulutada. Kuna Riias sai hulga aega tulutult tilli näpitud, siis peale Kaunast hakkasin tõsiselt mõtlema, et võiks ka Leedus öömajale jääda. Taevas kiskus pilve ja õhtu tuli vägisi peale, kõht korises ja ihu kaebas pesemist. Kümmekond kilti enne Marijampole silmasin teeääres ühte motelli moodi ehitist. Keerasin õuele ja olin korraga keset pulma. Õu noori tüdrukuid täis, üks ilusam kui teine, peotäis täiskasvanuid ja nutsakas vinnilisi vibalikke noormehi. Tüdrukud tulid kohe küsima, et kas rattaga pilti võib teha, hmn …. loomulikult võib. Ise läksin sisse uurima, et kuidas öömajaga oleks ja kas süüa saab. Öeldi, et on ja saab kui telkida tahad ja näidati koht kätte. Paarsada meetrit peost eemal igati sobilik koht, korralik muruplats tiigi kaldal, nii et ujumisvõimalus ka olemas. Vaatsin just sobiva telgikoha valmis kui peremees tuli Hiiobi sõnumiga. Väänas käsi ja üritas viisakas olla. Jutt oli jumala segane. Et neil pulm majas ja palju noori tüdrukuid ja et punane mootorratas ja et nemad minu julgeoleku eest ei vastuta. Noh, mis seal siis ikka, maal maa kommete järgi. Õnneks oli kogu varustus alles rattal, samas kiskus juba hämaraks ja väsimus hakkas ka tunda andma. Kirusin kohalikke ja nende naissugu. Munad olid muidugi valvelseisangus ja üritasid ikka paigale jääda, kuid asjad juba on nii, et sinna kuhu mees, sinna ka Munad. Kurat, oli ikka kahju küll, 2-3 plikat olid ümber ratta, ilusad ja värsked. Aga vaatasin passist oma sünniaastat, lugesin Munadele moraali ja tõmbasin minekut. Sedavõrd on elu õpetanud, et neid seiklusi saad, mida otsid ja reeglina lõpevad otsitud seiklused mingite jamadega.

Jõudsin just pimeduse saabudes Marijampole, leidsin hotelli ja kirjutasin end sinna sisse. Edasine oli puhas mõnu, dush, kaks õlut ja õhtusöök ning lõpuks linade vahele. Keha oli päevasest higistamisest nii kuiv, et liiter õlut, ei võtnud isegi kusele mitte.

2.päev
Hommikul ilm pilves ja uni veel silmas aga kuna olin alles Leedus, siis otsustasin ikkagi kargu alla ajada ja minema tõmmata. Linnast väljasõit nagu ikka, tööleruttavad inimesed tülpinud nägudega ja korrga plaks. Matrix. Pidasin foori taga kinni ja ootasin rohelist. Kõrval kõnniteel seisis naine, blond, poolpikkade laineliste juustega, natuke alla põlve punases kleidis, punased kingad ja punased huuled. Vanus about 30. Figuurist ei räägi.
Leedus on parem sõita pimedas ja ilma peatumata.
Linnast välja jõudes üritas üks krusa võidu sõita. Asi lõppes sellega, et sõitsin talle ette, näitasin alguses meelekohale ja siis keskmist sõrme. Seejärel keerasin rutshkat veerand pööret. Veoautost sai hetkega täpp peeglil.

Poolas muutus maastik kohe teiseks, meenutades natuke kodust Lõuna-Eestit, ainult künkad vähe suuremad ja põllud avaramad. Pidasin korraks kinni ja tõmbasin vihmapüksid riietele peale, sest tee oli niiske ja natuke viskas sõites veetolmu üles. Sünksinised pilved rippusid tee kohal ja sellistest ei tea eales, millal sadama hakkab. Muidu on Poola väga muhe, et siis sõita oli hea. Iga natukese aja tagant mingi väikelinn või küla. Ja see mulle tegelikult sobis, sest nii ei muutu sõitmine igavaks. Palju on muidugi ka rekkaid ja ega lõdvaks ennast lasta ei saa. Möödasõitudel tuleb vägagi tähelepanelik olla. Teele ilmusid väga naljakad autod, umbes mootorratta pikkused, hääl meenutas sea vingumist enne tapmist. Inimesed istusid sees, pead põlvede vahel. Ja kihutasid kui hullud. Vist on Poolas sama asi kui meilgi, mida sitem pann seda hullemini peab kimama. Nojah, niimoodi ikka ka, et mida kallim auto, seda hullem hoog. Tore, et oleme nii sarnased.

Mõnda aega sõitsingi koos eestlastega. Mitsu oli tekke ja pampe täis, noor pere lastega ilmselt puhkusel. Tervitasime ja vahetasime käeviipeid. Kuna minul polnud plaanis Varssavisse minna, siis läksid me teed Augustows lahku. Otsustasin Varssavist paremalt mööda sõita, eelkõige aga lootsin, et sellel variandil on vähem rekkaid teedel. Aga ega vist ei olnud.

Hulk linnu ja linnakesi ning külasid möödus ilma eriliste juhtumiteta. Üheskohas jäi silma suur turg mõlemal pool tänavat, teises kirik, kolmandas sild ja neljandas see, et asulates suurt kiirust maha ei lasta.

Ühes rekkade peatuskohas käisin söömas, oli ikka paras urgas. Ruum pime ja mingi purjutav seltskond keset saali. Tellisin rupskisupi (zurek po staropolski) ja hakkasin just sellele peale puhuma kui üks narmendav kuju kambast tuli juttu ajama. Niipalju sain aru, et müügiks oli see lakku täis plika, kes veel vaevu toolil püsis. Isegi Munad ei nõksatanud. Kuna väljas hakkas räigelt sadama, siis võtsin ühe õlle ja läksin välja terassile. Seal üritas mingi deliiriumis tüüp moblaga helistada. Lõpuks tuli minult abi küsima. Valisin talle Wismari numbri ja vajutasin ok. Tüüp pobises tükk aega torusse. Ilmselt helistas õigesse kohta.

Taas jupp aega avaraid vaateid üle küpsevate põldude, vahelduseks metsatukad ja õunapuuaiad. Varssavist möödudes viis tee läbi looduskaitseala, tammikud ja pöögimetsad vaheldumisi jõeluhtade ja soodega. Samas tee läks kohati üsna viletsaks, õnneks oli liiklus suht hõre, nii et häda ei midagi.

Õhtu leidis mind Lodzist . Suur kirik keset linna ja veidi väiksemaid lisaks. Ja kämping keset linnaparki. Mulle sobis. 15 kohalikku ühikut telkimiskoht ja pesemine. Kuna olin parasjagu väsinud, ei viitsinud peale pesemist enam linna minna. Tegin priimusel kiirnuudleid ja ronisin magamiskotti. Unes nägin pettunud leedu tüdrukuid mulle näpuga näitamas. Siga häbi oli.

3.päev

Hommik oli tõeline motoristi unelm. Päike ja taevas ei ainsat pilve. See-eest park oli nagu vihmamets, iga oks tilkus vett. Korjasin oma kola kiiresti kokku, uurisin väheke kaarti ja vajutasin starterit. Otsustasin, et joon kohvi kui linnast välja olen saanud. Äärelinna eramurajoon oli nagu karnevali plats. Igal majal suured reklaamtahvlid, kuulutused ja telefoninumbrid. ”Tkany” on vist selle kandi kõige coolim reklaam. Seda sõna nägi igal teisel majal. Mida see tähendab, pole aimugi, loogiline oleks, et kangad (vene keeles) aga kahtlustan, et poola keeles siiski mitte. Võib olla on see mingi kohalik mantra, mis majale õnne toob.

Linnast välja saades, keerasin kohe ühte tanklasse. Taas supp ja seejärel kohvi. Kohv oli pask aga seedimise pani tööle. Kohe peab ütlema, et enamik tanklaid Poolas ja ka mujal olid igati vinks vonks, krediitkaart kehtis ja vetsud olid nii, et polnud kartust, et sita ära määrid. (erinevalt Venemaast, kus mul ka aeg-ajal käia tuleb). Euroopa ikkagi.

Taas riburada väikelinnu, kirikud keset küla. Surnuaiad viimase peale hooldatud ja puhtad, täis lilli ja Jumalaema ning Poja kujusid. Ilus. Paljudes mälestustahvlid Stalini terrori ohvritele.

Wroclaw- suurepärane linn. Ka lihtsalt läbi sõites jätab unustamatu mulje. Palju jõge ja kanaleid, kümned ja kümned sillad (160 olen kuskilt lugenud), kirikud ja katedraalid, sildadelt fantast vaated linnale. Seda linna tasuks kindlasti ka lähemalt vaadata.

Pidasin turu kõrval oleval haljasalal kinni ja otsustasin natuke selga sirutada. Sooja oli raudselt üle 30-ne°C. Kiskusin rattariided seljast ja sättisin ennast ühe puu varju mõnusalt lebole. Õllepurk tegi tervituseks tsahhhh ja …..persse, ma olin nii õnnelik.

Jälgisin natuke turumelu, üks taat üritas kõrval igasugu kola müüa, eemal olid varjualused täis samu riideid ja jalanõusid, mida Tartus Sepa turulgi müüakse. Veel kaugemal otsis mees prügikastist leivakõrvast. Nagu kodus. Globalisaatsia. Avasin teise õlle.

Peale Wroclawi hakkab maastik muutuma, silmapiiril on mäed ja teedele ilmuvad mootorratturid. Kohe näha, et mäed tulemas. Modraga mägede suunas sõitmine on nagu naisega valsi tantsimine. Mida lähemale seda mõnusamaks läheb. Alguses on kurvid veel suht lauged ja liikumine sujuvalt üles ja alla, vasakule ja paremale. Hiljem kallutad niipalju kui julgust on ja parner (motikas) lubab. Selle vahega, et naisega saab (peab) ka päris pikali olles edasi mürada, motikaga peab siiski mõistus peale jääma. Munad muidugi ei arvanud sellisest trallist midagi.

Kohalikud paistsid neid kurve ikka täiega nautivat. Pooled olid ilma (moto) riietuseta ja mõnelgi tibi tagaistmel. Ja teadagi, tüdrukutel paljad kannikad urvakil, nagu melonid kahel pool (baigi)sadulat.

Korra oleks üks sell võinud ka vägagi kobarasse panna. Nimelt otsustas ta pimedas kurvis topelt möödasõitu teha ja loomulikult tuli auto vastu. Kurvi välisservas oli veel põrkeriba ja mees mahtus just selle ja vastutuleva auto vahele nibin, nabin ära. Poleks mahtunud, oleks vasak jalg hetke pärast küla koertele söögiks olnud.

Külad ja linnakesed mägedes on tüüpilised turistide nänniturud. Palju rahvast ja siginat, saginat. Aga puhtad ja ilusad, vaated linnadele ja ümbritsevale maastikule suurepärased.

Tsehhi poolel oleks võinud mootori välja lülitada, tee viis pidevalt allamäge. Kahel pool jõed, kärestikud, ilusad metsad. Kohati lahtised vaated ümbritsevale maastikule. Teed kurvilised, see oli järelmäng.

Hakkasin tasapisi mõtlema öömajale. Tahtsin just mägede lähedusse jääda ja nagu tellimise peale oli ühes külakeses vana vesiveski restoraniks ja selle kõrval kämping. Koht oli sedavõrd hea, et otsustasin kohe, et jään kaheks ööks. Paarsada meetrit pikk ja 50-60 m lai muruplats mägijõe ääres. Ümbritsetud põlispuudega, vaatega kaljudele. Ja loomulikult täis igasugu rahvast, nii autode kui tsiklitega. Numbrite järgi enamus muidugi kohalikke aga ka Ungarist, Poolast , Saksast ja pagan teab kust veel.

Sättisin oma telgi paika ja läksin pesema. Seal selgus, et sooja vett saab kui 5 kroonise mündi ühte pilusse topid. Mul vaid paberrahad. Polnud mingit tahtmist uuesti higiseid riideid selga ajada, et minna raha vahetama, sellepärast pesin ennast nii nagu omal ajal vene kroonus. Ehk siis külma veega. Munad olid jumala kohkunud, hea et kere küljes kinni, muidu oleks jooksu pannud. Pärast oli siiski mõlemil hea olla. Läksin restorani, võtsin terassile koha ja tellisin praetud seakaela kartuli pannkookidega. Ja õlle. Köögipoolel käis tume müts kui kirves pakku tabas ja paarikümne minuti pärast oli laual tõesti sea kaelast löödud viil. Mahlane ja pehme, krõbedad kartulikoogid kõrval. Ja milline ettekandja! Kindlalt 100 kilo karget mägede ilu. Pehmed käed ja õrn ohe iga teise sammu juures. Veidi võidunud vöökott rahast pungil ja igatsusest niiske pilk silmis. Millegipärast olid Munad vaba õhtu võtnud.

Libistasin õlut ja vaatasin hämarusse kaduvaid kaljusid. Terassi all veskikanalis hüppasid kalad neile vistud leivatükke püüdma. Laagriplatsil süttisid lõkked, keegi tinistas kitarri, lapsed mängisid viimaseid mänge. Pimeduse saabudes kostis teelt iga natukese aja tagant baikide kiunumist ja oli kuulda, et sõidetakse suurtes gruppides. Oli selge, et paljud sõitsid just hilisõhtuks mägedesse oma motikatega ”valssi keerutama”. Eks hämar tantsusaal ole ikka romantilisem.

Mägijõgi kõrval vulisemas, magasin kui ront. Ei unenägusid ega kusel käimist.

4.päev

Hommikul ärkasin kukelaulu peale. Millal ma seda viimati kuulsin? Lapsepõlves?

Selle päeva plaaniks oli sõit Elbe jõe orgu Tsehhi- Saksa piiril. Enne kiirteele sõitmist põikasin korraks Turnovi. Ilus linn. Viimase peale puhas, kesklinn nagu postkaart. Tegin linnas lühikese tiiru, kohvi ja saiakesed ja suundusin kiirteele, et sõita Saksa piiri poole. Enne kiirteelt maha pööramist Mlada Boleslavis jäid paremale poole Skoda tehased, valmistoodang platsidel ilusti reas. Keerasin Dechini peale ja nautisin Tsehhi maastikke. Korralikult hooldatud põllud, millede keskel kaljunukid, nii mõnelgi tipus ilmselt keskaegsed kindluse varemed. Väikelinnad oma käänuliste tänavatega, väga puhtad ja sõbralikud. Mitmel pool oli näha ka märke kuulsast kaitseliinist, mille tsehhid enne teist maailmasõda ehitasid. Sel ajal peeti seda üheks paremini kaitstavaks liiniks Euroopas ja Skoda tehaste relvatoodang oli samal ajal maailma tipp. Kui maastikku vaadata, siis on selge, et nendelt kõrgendikelt valitseb kogu ala. Tsehhidele on see veel praegugu valus asi, et sakslastele ilma vastupanuta alistuti.. Eestlasena jagan nende häbi. Kuradi sakslased ja venelased, et Madis neid võtaks.

Keerasin 262 teele. Kitsas ja käänuline, kohati on kurvis tunne, et emba kumba, kas vasakus kurvis peaga vastu vastutuleva auto esituld, või parempoolses kurvis vastu karniisi kive. Aga mõnus. Ja millised armsad külakesed. Ilmselt vanimad majad on palkehitused, milledel palkide vahel ei ole mitte sammal nagu meil, vaid valge lubi. Kuna palgid on peaaegu mustad, siis moodustub väga silmatorkav triibuline muster. Nagu sebranahast majad. Kahelpool teed humalapõllud, selge tsehhi ju õllemaa. Dechinis keerab tee Elbe orgu. Kõrged mustad kaljud kahel pool teed, jõgi keskel ja raudtee jõe kaldal. Ja lõbumajad siin seal, kõigil nimeks Venus ja uksel silt ”Open”. Munad ärkasid ka viimaks ülesse aga töö kõigepealt ja tänase päeva plaan oli sõita Saksa piirini.

Hrensko oleks ilus koht kui rahvast vähem oleks. Mustad kaljud, jõgi, postkaardi majad, tee kaljude vahel. Aga rahvast rohkem kui inimesi. Ja suur osa nendest üritab midagi müüa. Enamajaolt mingit hiina saasta ja paljud müüjadki on pilud. Tegelikult pole mul nende kui inimeste vastu midagi, eks kõik ürita kuidagi sadulas püsida. Ja muidugi need lambanahad, mida kõikjal Karpaatides näha saab, on see siis Tsehhi, Poola või Slovakkia. Olen mõelnud sedapidi ja tagurpidi aga pole pihta saanud, milleks neid nahku võimalik oleks kasutada. Võib olla pohmelliga ümber pea keerata, ei tea.

Kuna palavus oli tõesti juba üle mõistuse, läksin restorani ja tellisin söögid, joogid. Teenindus oli aeglane aga rahvast oli palju ja ega kiiret ka kuhugi polnud. Vaatsin võõraid ja libistasin vaikselt õlut.

Natuke jõudu kogunud, otsustasin ka Saksamaal ära käia, saab linnukese kirja. Sõitsin kümmekond kiltsi sinna ja siis tagasi. Elbe org vajub Saksa poolel laiali. Kaljudest jäävad üksikud kõrgendikud kahel pool orgu, külad viimase peal ilusad ja puhtad. Vaated muidugi ilusad.

Tagasiteel sõitsin oru teisele kaldale ja seal ühest külast läbi sõites palju ei puudunud, et oleks ise ka käbla pannud. Just pärast asula piiri tundus, et tee läheb otse ja loomulikult keerasin gaasi. Aga tee va mait, keeras järsu laskumisega hoopis vasakule, mingi raudtee viadukti alla. Ma ei üritanudki ratast kaldesse saada. Ja ega õhus esirattaga vist eriti ei õnnestu ka. Õnneks läks samast jupike ka mingile killustiku platsile, oi pagan kui nooreks läks ratas korraga. Üritas vaheldumisi külge ette ajada, killustik vaid tuiskas kummide all. Aga sain kuidagi siiski pidurdatud. Ei jäänud pikalt mõtlema, mis hästi läinud see hästi läinud. Munad olid nii ehmatanud, et litsimajast polnud enam mingit juttu. Muidu oli tagasitee muhe kulgemine pikki ilusaid maastikke. Ühest külast ostsin kilo kollaseid ploome, sirutasin selga ja vaatasin ringi. Tsehhi mulle meeldib. Puhas ja kena külake, taadid bensujaamas õlut tinistamas ja eided aias lilli kastmas.

Korra lõi kiivrisse kirbe laibahais ja põhjus oli metsea kujul kiirtee veeres. Tavaliselt läheb siga rukkisse. Seekord oli siis üritanud rukkist välja tulla. Tegelikult küll nisust ja see oli ilmselt vale otsus olnud.

Laagrisse jõudes olin palavusest päris läbi, kähku pesema ja sööma -jooma. Restorani terass seekord enam nii mõnus koht polnud. Ettekandjaks oli mingi karvaste kätega unine poisivolask, ja naaberlauas lällutas keegi kohalik omastarust laulda. Tegelikult oli ta täis nagu pump. Mõtlesin Shveijki peale, sest tüüp meenutas vägagi ühte välipreestrit esimese maailmasõja päevilt, üritas kangesti kõikke korraga teha. Napsu võtta, suitsu tõmmata, peale hammustada ja laulu lasta. Kokku tuli selline paras meloodiline mõmin ja matsutamine.

Toit oli nagu eilegi hea ja õlu külm.

5.päev

Isegi natuke kahju oli lahkuda, kämping oli sedavõrd heas kohas ja mõnus aga uued kohad olid juba ootamas.

Kodinad kokku, viimane pilk kaljudele ja aidaa, hommikukohv ja saiakesed tuttavast Turnovi linnast, tankimine ja suund Slovakkia poole. Taas päiksesäras agraarmaastik, vahelduseks põlde piiramas madalamad mäed, millede tippudel metsast väljaulatuvad kaljud, või vanade kindluste varemed. Kuigi päev tõotas tulla eriti palav, sõitsin ikkagi motoriietuses. Kui kõik võmalikud avad tagil lahti jätta, puhus tuul parasjagu käistest kaenla alla ja seljale, nii et sajaga kulgedes polnud eriti hullu. Samas kui mõnes asulas või linnakeses tuli foori rohelist oodata vajus kuumus nagu pehme hiiglaslik padi õlgadele. Küll ikka küpsetas. Enne Moravska Trebova linnakest vaated ahenevad ja korraga sööstab tee lühikesse tunnelisse. Sealt väljudes jääb hing kinni, vaade kaugele üle oru, teele ja vastasrinnatisele on vaatamist väärt. Kuna kõht tundis keskpäeva lähenemist, siis keerasin teelt maha, et samas lõunatada. Linn oli sissesõites peaaegu inimtühi, vägagi imelik oli töristada praktiliselt tühjadel tänavatel ja otsida mingit võimalust kesklinna saada. Nimelt olid tänavad peaasjalikult ühesuunalised, hoidsin ikka suunda raekoja tornile ja tehes praktiliselt kaare ümber linna, leidsin tänava, millel telliskivi puudus. See viis paarist kangialusest läbi otse raekoja platsile, mis meenutas vägagi Tallinnat, selle vahega, et platsil polnud ainsatki tänavakohvikut. See eest oli neid platsilt hargnevatel tänavatel. Ja kesklinnas liikus ka inimesi. Linn muidugi viimase peal puhas ja hooldatud aga sellised need Tsehhi linnad juba on. See-eest toit oli kerge pettumus, omaarust valisin küll võimalikult kummalise nime menüüst aga tegelikus oli tavaline shnitsel, praemuna ja friikartulitega. Sõin siis, libistasin õlut kõrvale ja vaatsin kohalikele silma. Iga 10-nes oli pilusilmne. Noh võimalik, et ei olnud ka aga silma nad torkasid. Ja naised enamjaolt punnis kõhtudega, nii et demograafiaga on sel rahvusrühmal asjad korras. Munadel oli asja kohta muidugi oma arvamus aga see jäägu meie vahele.

Lasin raekoja torni varjul päris pikalt üle väljaku kulgeda, enne kui taas ratta selga istusin.

Mida lähemale Slovakkiale, seda väiksemaks jäävad põllud ja maastik hakkab taas mägisemaks muutuma. Viimaks sukeldub tee põliste metsadega kaetud mägede vahele, milline õndsus pärast ülekuumenenud viljavälju. Isegi kiivrisse oli tunda tugevat vaigulõhna ja orgude põhjad olid meeldivalt jahedad. Natuke aega paremale ja vasakule kallutamist ning oligi Slovakkia. Selgelt erinev Tsehhist kuigi omal ajal olid nad üks riik. Loodus muidugi sama ilus aga majad madalamad ja hooldamata, aiad rohtunud ja erilist lilleilu ei märganud kusagil. Aga ega ma lilli tulnudki nuusutama.

Võtsin kursi Popradile ja otsustasin veel samaks õhtuks sinna jõuda. Otsus oli muidugi hea aga algus läks väga aeglaselt. Tee kulges paralleelselt ehitatava kiirteega ja ehitusmasinaid oli kõik kohad täis. Sattusin ühe ilgelt tossava kalluri taha, mille kastist kõigele lisaks jooksis vedelat segu teele. Pole mootorrattale just parim kummialune. Ja kurat mööda ka ei saa, sest tee oli tihkelt autosid täis. Sopp lendas kahele poole. Kiivri visiir oli natukese aja pärst segust hall ja andsin alla. Keerasin tanklasse, pesin kiivrit ja tuulutasin istumist.

Hiljem oli kõik ok. Tee keeras mägede vahele ja kuna päike oli juba madalal, olid oru põhjad juba pimedad. Ja jahedad. Kõrval jooksis jõgi, mis ühe käänaku taga laienes kauniks mägijärveks, loojuv päike valgustamas vastaskaldal järsult üles kerkivaid kaljusid.

Kiirteele pääsenuna vajutasin gaasi. Vägisi kiskus hämaraks ja tahtsin enne suurt pimedat veel linna jõuda. Ei jõdnud. Poprad võttis mind vastu sügava pimeduse ja tühjade tänavatega. Õnneks on hotellid seal sedavõrd suurte tuledega, et erilist seiklemist nende leidmiseks polnud vaja. Munad pungitasid ja ajasid oma joru, et ikka Gerlash ja Gerlash. 10 korrust sotsialistliku nostalgiat ja pordumaja sama katuse all. Hinnad kaubeldavad. Ise jälle mõtlesin, et pärast kämpingut võiks seekord nagu korralikus kohas peatuda. Sõitsin ”Tatra” hotelli õuele aga seal selgus, et vabu kohti pole. Kuid lahke noormees helistas ja soovitas minna vastasolevasse ”Popradi”, et seal on tuba kaks ööd vaba. Suurepärane. Isikuandmed ankeedile ja võtmed tasku. Motikas lubati lahkelt hotelli keldris olevasse parklasse ja sellega oli päeval joon all. Ronisin jahedasse vanni, avasin õlle. Hilised uudised rääkisid kuumarekordist mingis Tsehhi külas, + 41°C koma midagi. Maha jahtununa viskasin sõiduriided samuti vanni, higistatud sool ja teetolm settisid halli pilvena vanni põhja. Sõtkusin riietel minuti jalgupidi otsas ja viskasin nad rõdu põrandale kuivama.

Väsimus oli selline, et kas telekas pornokanal oli või ei, jäi sellel õhtul kontrollimata. Munad ei protesteerinud. Imelik.

6.Päev

Täna mootorratast ei puudu. Aga ei laiskle ka.

Hommikusöök oli esmapilgul paras ehmatus, igasugu vorstid, peekon, omlett jne. Putru ei mingit. Nojah, eks kliendidki ole peasjalikult sakslased. Hommikul tahaks siiski midagi sellist süüa, mis soolestiku normaalselt tööle paneb. Sellist rasvast hommikul sisse ajades on terve päev tunne nagu oleks kang kõhus. Korjsin siiski endale mingi valiku aeglaselt lagunevaid süsivesikuid taldrikule ja kokkuvõtteks tuli päris normaalne HOMMIKUsöök. Selline, mis kestab paar tundi füüsilist koormust. Tahtsin nimelt minna Kõrg-Tatratesse matkama. Kiirelt veel poest läbi, paar õlut seljakotti ja elektrirongiga mägedesse. Kuna sealsed rajad on mulle suures osas tuttavad, oli taaskohtumine väga meeldiv. Siku Alari panevad Tatrad kindlasti muigama aga mulle on nad parasjagu sobivad, et seal päevajagu ennast hästi tunda. Õnneks kasutab enamus inimesi tõstukeid, sellepärast on sealsed teerajad just sobilikud neile, kes looduses olles privaatsusest lugu peavad aga selleks kuhugi päris inimtühja paika ei taha minna. Üleval on muidugi seltskonda kui palju, õigemini küll vahepeal, kuhu tõstukid viivad. Ronimine Tatranske Lomnicast sinnamaani võttis paar tundi, läksin pikki vana slaalomirada, millele pääseb kitsast radapidi läbi metsa. Kuna päike kõrvetas meeletult, siis algus veidi jahedamas metsas oli igati kohane. Raiesmikel oli vaarikaid nii, et jää või paigale, ahmisin neid mõlema käega aga vaarikas on selline mari, et söö palju sööd, ega kõhtu täis ikka ei saa. Skalnate Pleso mägikohvik on heaks peatuskohaks, et natuke süüa ja õlut juua. Väheke puhanud läksin edasi üle Lomnicky sedlo ja sealt ronisin niikaua kuni Lomnicky stit jäi otse peakohale. Edasi läheb tõus juba väga järsuks ja lahtiseid kive on sedavõrd, et jalgealune muutub ebakindlaks.

 Nüüd oli paras aeg otsida sobiv kivi istumiseks, avada õlu ja nautida olemist. Kuigi päike oli endiselt ere, on sellel kõrgusel (about 2400 m) tuul juba meeldivalt jahe. Kuna istusin otse tõusuharjal võisin vaadata mõlemale poole mäge, ühel pool tasandik 2 km allpool ja teiselpool Poola poole jäävad mäeharjad käeulatuses, jalge-ees sadade meetrite sügavused kuristikud valendavate lumelaikudega varjuküljel. Sellises kohas kaotab aeg oma tähenduse. Ajutiselt loomulikult.

Alla tulin tõstukiga, homne päev taas rattasadulas ja tahtsin korralikult välja puhata ning rataski tahtis natuke ülevaatamist. Siiski juba 2000 km järjest sõidetud.

Õhtul läksin linna, Poprad on argipäeva õhtuti üsna vaikne koht, valisin keskväljaku lähedalt terassi ja tellisin kohaliku tumeda õlle ja prae ning sirutasin koivad välja. Kirik, ebatsuugad, seltskond rahvariietes noori, hilised turistid ja vaikselt õhtusse vajuv linn.

Toiduga on Slovakkias nii, et viletsat pole mulle veel kuskil pakutud.

7.päev

Hommik nagu ikka, alguses pisut uimane, aga kui natukene liigutada, tuleb ka taju , et kus oled ja mida teed. Kuna asju polnud seekord vaja lahti pakkida, siis polnud ka mingit vajadust neid uuesti kokku korjata. Iseenesest poleks see muidugi suur töö olnud. Asju oli seitse. Telk, magamiskott, taskunuga, priimus ja kauss, taskulamp ja magamisalus. Riided seljas ja hambahari/käterätik pole vist asjad ja rahakott ehk samuti. Pesust niipalju, et kasutan sõites sellist spordipesu ja T-särke, mis ka kohe peale pesemist ja väljaväänamist kuivad on ja samas selga võib panna. See on sellepärast, et selline pesu jääb ka tugevalt higistades kuivaks ja võib päeva jooksul kasvõi mitu korda tankla vetsuski higist puhtaks loputada. Palavaga on jalgrattapüksid väga omal kohal, higine perse Munade otsas, vastu sadula kunstnahka……ei ole hea. Puuvillase T-särgi, sokid jne. mida õhtul lebotades kannan, viskan mustaks saades minema ja ostan uued. Musta pesu kotti ei topi ja kaasas ei kanna.

Kirjutasin ennast hotellist välja ja sain meeldiva üllatuse osaliseks. Sissekirjutades nimetatud hind oli kahanenud paarisaja kohaliku ühiku võrra. Huvitav, mitmeks ööks oleks pidanud jääma, et kogu pott tasuta oleks? Ei jäänud pead vaevama ja võtsin suuna Poola poole. Nüüd viis iga kilomeeter juba kodule lähemale. Aga enne seda tahtsin veel Krakowis ära käia. Et näha vanalinna, Oswiecimi koonduslaagrit ja Wieliczka soolakaevandust.

Tee Slovakkiast Poola on tõeliselt maaliline ja vahelduva maastikuga, kord mäed lähemal kord kaugemal. Läbi väikeste linnakeste ja külade. Poola poolele jõudes muutuvad majad kohe suuremateks ja näha on, et inimesed hoolivad ka murust ja lillepeenrast. Ühel ristmikul panin otse, selle asemel, et vasakule hoida, tajusin viga küll kohe aga, et ees paistis küla ja janu vaevas, otsustasin seal peatuse teha. Koht osutus mustlaste külaks, praht ja sodi tänaval, räbaldunud riidekaltsud majaustel lehvimas, lapsed ja koerad nagu murjamid keset tänavat. Pidasin ühe kioski juures kinni ja sirutasin natuke selga. Taadid istusid pingil ja vedasid tobisid läbi pigist kollaste vuntside. Haises higi, küüslaugu ja pesemata pükste järele. Väga muhe ja idülliline olemine, õiged vanamehed haisevatki natuke. Taas väga kodune, meil külapoes tead juba uksel olles, kes parasjagu seal sees on. Jõin limonaadi ja vaatsin, kuidas paks vuntsidega vanaeit pesi kastrulis lapse perset. Pärast teeb ilmselt samas kastrulis perele lõunat.

Tee Krakowi suunas pakub veel tükk aega peale mägesidki sõidumõnu. Kurvidel märgid 60 km/h aga 90-100 -ga just parajad kallutada, liiklus suht hõre, teed head. Aga ühel hetkel on see mõnu otsas ja küla on külas kinni, liiklus tihe ja närviline ehk siis nii nagu Poolas ikka. Pidasin ühes trahteris kinni, et lõunat süüa. Asutus oli vaevalt teiste hoonete vahelt teele näha aga ligi minnes osutus väga mõnusaks kohaks. Palkidest massiivne ehitus, sisustus vastav ja toidud mega head. Seintel pildid noorpaaridest mingi sajand tagasi. Ilusad noored õnnelikud inimesed. Ehtsad pannid suurte vuntsidega, veri musklites ja pannad nagu õunad, süled lapsi ootamas. Hiljem koonduslaagri muuseumis mõtlesin, et kui paljud nendest ahju aeti.

Ettekandjad (2) olid eraldi teema. Rahvuslikult riides, tumedate silmade ja mustade juustega. Saledad aga rinnakad. Sõin kõhu täis aga suu jäi ikka ila jooksma. Munad olid suisa hüsteerias, need oleks saapad jalas ükstaskõik kummaga või ka mõlemaga korraga sängi roninud. Kui oleks vaid saanud.

Oswiecimi koonduslaager oli masendav kogemus. Katlamaja seinad on siiamaani rasvast ligedad. Kuidas küll selline Ordnung ja kultuurne rahvas nagu sakslased seda teha võisid? Aga noh, mis siin arutada. Kogu süsteem meenutas mulle tehast, ainult et tooraineks olid inimesed. Ühest väravast tooraine (inimesed) sisse, teisest rasv ja juuksed (toodang) välja. Kantoras istus logistik Ville ja vandus, et jälle ei saa piisavalt vaguneid ja tootmismeister Hans kaebas, et tooraine on kehv ja rasva kvaliteet vilets. Kodus aga poetas laagriülem Rudolf Höss oma naisele, et oli pingeline päev, plaani täitmiseks tuleb pingutada, silitas oma lastel päid ja helpis kapsasuppi.

Olid ajad. Kuradi fritsud.

Alates 1991 aastast on eraldi stend Nõukogude agressiooni ja okupatsiooni kohta. Tegelikult sama jälk kui sakslaste värk. Ainult selle vahega, et inimesi tapeti kuklalasu ja tööga, mitte ei aetud neid ahju. Meeldis väga, et seinal oli kiri, et ”Poola ei unusta ega ei andesta”. Ei sakslastele ega ka venelastele. Saksalased on vähemalt vabandust palunud. Kuradi tiblad.

Kuna plaan oli järgmisel päeval minna soolakaevandust vaatama, siis otsustasin ka öömaja samast külast vaadata. Ja motelle, hotelle ja kämpingid Wieliczkas jätkub. Pole mingit probleemi, et kuhu padjale seekord pea panen.

Sellistel reisidel võtan asja alati lõdvalt. Kus öö, seal ka öömaja. Noh telk on ikka ka alati kaasas, aeg ajalt on seda ka vaja läinud. Seekord kirjutasin oma andmed ühte motelli, mis pakkus tuba vaatega eikuhugi. Aga muidu puhas, normaalne san.värk ja bussipeatus samas. Buss oli vajalik selleks, et õhtul Krakowi ja tagasi saada. Kiire pesemine ja olingi juba bussis. Väga mugav, paarkümend minutit sõitmist ja peatus kesklinnas. Kesklinn on muidugi vaatamist väärt. Palju turiste ja parasjagu trügimist. Tänavarestoranid rahvast pungil. Jalutasin tunnikese, vahtisin hooneid ja inimesi, pidev kabjaplagin kõrvus. Neid kaarikuid on seal igale maitsele ja hobuse kuse hais palava päeva lõpuks hõljub aurana väljaku kohal. Valisin ühe terassi välja ja leidsin ka vaba laua. Valiku tegin õigupoolest ettekandja järgi. Niimoodi ei ristu pilgud igapäev. Märkasin teda paarikümne meetri kauguselt. Poola naised …… Lobisesime väheke tühjast tähjast, et kust tuled ja kas Poola meeldib ja minu nimi on. Aga kliente oli ka teisi ja tegelikult oli mul plaanis süüa. Menüüst sain aru, et tegemist oli Gruusia restoraniga ja toit osutus igati suupäraseks. Õlu samuti. Tänavamuusikud terassi ees hoolitsesid meeleolu eest. Arvet tuues oskas see nümf veel selliselt naeratada, et tippi visata oli väga kerge. Aga sinna see naeratus ka kustus. Profesionaalne teenindus. Respect. Munad pobisesid, et sellist pusiks nagu siga rukkikotti, olin sama meelt.

Kiskus juba öö peale ja hakkasin vaatama, kuidas tagasi saab. Kõige lihtsam oleks olnud muidugi takso võtta (mingi 15 km ainult) aga jätsin selle variandi varuks kui muidu ei saa. Üritasin siis bussipeatuses pihta saada, et milline see tagasi viib. Kurat, kõigil silt Wieliczka, aga kui motelli küsisin, raputasid juhid vaid pead. Tegelikult mulle tundus, et nad ei saanud mitte mütsigi pihta, et kuhu ma tahan. Hakkasin siis peatuses olevaid inimesi tülitama. Need olid muidugi sama targad. Korraga tundsin puudutust vastu õlga ja ingli hääl ütles, et ma tean kuhu sa minna tahad. Istu samasse bussi kuhu minagi ja ma viin su kohale. Keerasin ringi ja ingel seal muidugi oligi. Selline 52-54 kg korda 165 cm. Sirged blondid õlgadeni juuksed. Valge T-särk ja seelik. Istusime bussi ja puhusime vaikselt juttu. Maha minnes selgus, et sellest peatusest on mingi kilomeeter motellini, üle tühermaa paistsid kauguses tulede rida, aga sellest pole midagi, tema tuleb ja saadab mind. Tule taevas appi. Aga ümbrus oli pime nagu karu tagumikus ja ise oleks ma sellel heinamaal vist küll kurat teab kuhu jõudnud. Ja nii lontisingi kõrvad longus tema sabas kuni motelli tuled paistma hakkasid. Tagasi läksime muidugi samuti koos, ehkki ta üritas sellest viisakalt keelduda. Aga seda ma ei saanud mitte lubada. Ja jälle lonta-lonta üle heinamaa tagasi. Korraga olime ühe eramu ees ja vot, siin ma elan ja blaa, blaa blaa. Tänasin nagu oskasin, tüdruku käsi oli nagu hoiaks lindu peos. Isegi Munad olid tasa. Sellisele naisele juba seamoodi selga ei ronita, ikka lilled ja ilusad sõnad ja jalutuskäigud ja kindlad lubadused. Aga selline värk poleks enam reisiaega ära mahtunud. Pagan, tüdruk oli tõesti ilus, hea südamega veel pealegi.

8.Päev

Seekord läksin sõitma T-särgis, mis on tegelikult mu arusaamade vastu, aga sõita oli vaid paar kilomeetrit, sest motell oli praktiliselt samas, kus kaevanduski. Ja ilm oli nagu ahjus, vaatamata suht varasele kellaajale. Olin üsna esimeste seas ja peale pileti ostmist polnud eriti ootamist, et kaevandusse pääseda. Alla lastakse vaid gruppidena ja koos giidiga. Valida oli kas ingliskeelne grupp või poolakeelne. Valisin poola keele, sest hind oli kolmandiku võrra odavam. Edasist on raske kirjeldada, seda peab ikka ise kogema. All on üle 60-ne kilomeetri käike ja saale, neist 2,5 on avatud. Osad käigud kitsad ja madalad, osad suht avarad, kõrgeim saal oli mingit 50 m kõrge. Koopajärv, kontsertsaal, kirik 110 m sügavusel, kogu aeg giidi selgitused kaevanduse ajaloo ja muu huvitava kohta. Enamikust giidi jutust sain küll aru, aga lõpus oli kogu eelnevat võimalik ka ekraanilt ingliskeelsena kokkuvõtvalt üle vaadata. 110 m sügavusel on ka väga maitsvate toitudega restoran, vetsud ja loomulikult nännipoed. Igati meeldejääv elamus. Soovitan soojalt.

Aga sellega oli reisi ametlik programm minu jaoks ka läbi ja ees ootas kodutee. Ajasin palavusele vaatamata jope selga ja keerasin ratta Eestimaa poole. Aga algus oli ikka väga piinav, mõtlesin et vaatan Ida-Poola maastikke, kuid sinnapoole suunduv trass oli täielik katastroof. Õigemini teeremont mingit 100 km. Ja kilomeetrite pikkused järjekorrad. Rattaga on küll see eelis, et ei pea järjekorda jääma aga kiirus järjekorrast mööda sõites on pea olematu. Ja vastutulevad kolonnid tuleb foori taga ikkagi läbi lasta. Inimesed autodes olid selliste nägudega, et päris kahju oli neist. Palavust oli pikalt üle 30-ne, päike pähe, asfalt, tuulevaikus, heitgaasid. Ja enamik autosid järjekordades ilma kliimaseadmeteta. Väga ränk.

Lõpuks sain sellelt teelt minema ja edasine oli juba parem. Üldiselt on minuarust Poola teed suht head (kuid ma kipun ka asju Venemaaga võrdlema). Aga seekord olin sunnitud tagumist amorti vähe pehmemaks keerama, tee oli lapp lapi peal, õnneks siiski ilma aukudeta. Maastikus vaheldusid põllud põldudega. Palju külasid ja linnakesi, suured jõed ja väiksed jõed. Sellel teel juhtus ka ehk kõige ohtlikum moment reisi jooksul. Jäin ühes külas mingi krusa taha ja vot mööda ei saa. Krusal lauakoorem peal, mis oli nagu harakapesa, otsad kaugele üle kasti serva. Ja tänu laines ja lapitud teele, kõikus kogu see kaadrevärk siia, sinna. Loomulikult tegin katse tast mööda sõita ja just sellel hetkel tegi krusa ilge poogna, et omakorda traktorist mööduda. Lauaotsad käisid nagu valge udu mu silme eest läbi, mis kombel ma nendega vastu pead ei saanud, jääbki selgusetuks. Kiirus polnud küll suur ja hing oleks vast sisse jäänud aga kukkumine oli ikka väga lähedal. Uhh, uhh. Läksin parem sööma.

Lublini jõudes vaatasin, et ilm kipub vägisi käest ära minema, must äikesepilv oli nagu sein ees ja mis seal ikka, keerasin teeäärsesse hotelli ja lugesin päeva lõppenuks. Sissekirjutades arvas peremees, et ratast ei tasu välja jätta, lõi vestibüüli uksed valla ja töristasin rattaga sisse. Taas nagu kodus, seal hoian ratast enamaljaolt söögitoas. Pole hommikul garaaziuksega jamamist. Baaris istus seltskond kohalikke ja vaatas jalkat. Tbilisi versus Lublin, mingi eurosarja mäng. Kuna ma ise eriti jalkast midagi ei arva, süvenesin köögi ja napsi maailma. Jõin kohalikust zubrovkast une heaks ja läksin magama.

9.päev ja natuke järgnevat ööd ka.

Öösel oligi paraja sahmaka vihma teinud. Õhk oli karge ja värske, sama tunne oli endalgi. Otsustasin, et täna enam kõrvaliste asjadega aega ei viida ja rõhun rohkem kilomeetritele. Mõeldud tehtud. Põllud hakkasid vahelduma laialeheliste metsadega ja poola küladele vahelduseks viis tee ka läbi (valge)vene külade. Palju sinist värvi ja väikeste akendega puumaju pikki tänavaid. Siiski suht puhtad ja kenasti korras. Alguses oli ka liiklus üsna hõre, nii et jäi piisavalt võimalust ka ringi vaadata. Enne Bialystoki muutus liiklus aina tihedamaks ja viimased tunnid Poola teedel möödusid juba tuttava tundega. Aeg ajalt mõni peatus, et kirikuid vaadata või selleks, et süüa ja tankida.

Veel enne kui Leedu seljataga oli, hakkasin vaikselt mõtlema sellele, et mõistlik oleks Lätis mingi öömaja vaadata. Tukumsi linnakesest edasi, rannikul on paar päris mugavat kämpingut ja sellepärast oli Jelgava ristmikul üksjagu kõhklemist, et kas otse või vasakule. Aga ratas läks nagu iseenesest otse ja sellega oli ka liisk langenud. Otsustasin, et sõidan ilma vahepeal ööbimata koju. Ka enne Riiat oli tunne igati OK, väsimust eriti polnud ja vaim püsis erk.. Aga trassilt Valmiera peale keerates hakkas pikk sõidupäev tunda andma. Turgutasin ennast Valmiera kõrval olevas tanklas mingi pool tundi, enne kui taas sõitma hakkasin. Lisaks hakkas jahedus tunda andma. Tõmbasin vihmapüksid teistele peale, soojad kindad kätte ja hambad ristis edasi. Mootorratta tuli pole just parim teevalgustaja, sellepärast haakisin ennast ühe mikrobussi sappa, mis vedas mind ilusti Valkani välja. Endal polnud muud muret kui bussi punaseid tulekesi jälgida. Valga piiripunkt oli vaikne kui hauas, töristasin vaikselt katuse alt läbi ilma, et keegi mu vastu erilist huvi oleks tundnud. Piirivalvur küsis aknast vaid, et kas eesti registris olev masin ja see oli ka kõik. Ja hea et nii oli. Olin sedavõrd kerest ja kätest kange, et paberite otsimine taskutest oleks kenakesti vaeva nõudnud. Edasine oli veel vaid pool tunnikest kannatamist. Koju jõudes olin küll jumala küpse, pea kumises, jalga pidin põlvest tõstma, et ratta seljast maha saada, sõrmedega oleks võinud kartulivagusid lahti ajada. Kilomeetrilugeja näitas 983 km, alates hommikusest nullimisest, aga siiski kodus, väsinuna ja rahulolevana.

Üldiseid tähelepanekuid.

Teede tähistused olid kõikjal head ja loogilised, eriti meeldis selles osas Poola. Kui vähegi eelnevalt kaarti vaadata, siis sõidu ajal mingeid probleeme ei tohiks olla. Ka linnadest läbi sõites olid teetähised väga selged ja üleüldse nn ”poola teed” ei kehtinud vähemalt minu puhul. Loomulikult on osa teid laines ja lapitud aga minuarust on nii mõnigi tee Eestis kaugelt hullem. Lisaks on kõigele vaatamata liiklus kergemini seeditav kui meil. Kihutatakse, jah. Ja tehakse ka hulle möödasõite aga sellist enese ja teistetapmist kui Tallinn-Tartu teel nagu ei täheldanud. Ka linnades ristmikel polnud kordagi halba tunnet. Ei proovinud ükski lääpas bemar minuga võidusõittu ja ega ükski rekka mind alla ajada. Pealtnäha natuke kaootiline liiklus muutub mõne tunniga vägagi loogiliseks, tuleb vaid sellele loogikale pihta saada ja siis sujub kõik normaalselt.

Nagu eelnevalt mainisin, on korralike tanklaid igal pool (Slovakkias ehk mitte nii igal pool) ja maksmisega või bensiiniga pole mingit jama. Lisaks on bensiini kvaliteet hea, mida näitab ka keskmine kulu. Eestis on minu rattal see reeglina üle 4 liitri per sada (Soomes 3,6/100), ehkki üritan Eestis tankida vaid Nestes.

Mis eriti meeldis, et öömaja saab üks persoon ka kesksuvel igalt poolt kergesti. Teine asi oleks ehk perega reisides.

Vene keelt pole mõtet kasutada, ega seda nendes maades ka eriti ei tunnistata. Mujal ehk veel aga poolakatega rääkides tajusin küll selget viha venelaste vastu, see-eest ”estonia” oli väga hea sõna. Nii mõnigi on Eestis (Tallinnas) käinud, või siis midagi ikka kuulnud, eriti jäi meelde üks poola tanklavend, kes tajudes, et olen Eestist, kiitis meid väga. Mitmes tanklas tulid motoristid juttu ajama ja nii sai väheke muljetatud nii soomlase, sakslase kui tsehhiga. Igal pool, kus peatusin, olid inimesed sõbralikud ja lahked, politseid nägin korra Tsehhis ja kaks korda Poolas.

Pisut fakte.

Kokku 4010 km, kokku 11 piiriületust, keskmine sõidupäev natuke üle 500 km. Viimane päev oli erijuhtum.

Kulud

12 latti = 270 eek

210 litti = 950 eek

647 zlotti = 2730 eek

1417 krooni = 825 eek

4791 krooni = 2205 eek

Ratas Yamaha XJ 600 98a. ei ainsatki tehnilist probleemi teel.

Bensiini kulus 153 l ehk siis 3,8 / 100 km. Tankisin enamaljaolt iga 300 km järel, nii jäi veel piisav reserv ootamatuste puhuks.

Fikseeritud kuludele lisaks veel nipet näpet, mingi 500-600 eek-i eest.