Thursday, August 19, 2010

Rumeenia-Moldova-Ukraina 2008

Pilte näeb aadressilt http://album.ee/nael.vasar


Talvel, järgmise suve reisiplaane tehes, oli kahtlemist niikaua kuni ühel hetkel sattus ette internetisait, milles üks motovend tutvustas kümmet parimat teed Euroopas. Et siis mootorrattaga sõitmiseks ja üks nendest oli Fågårasului kiirtee. Maagiline ja maaliline sinka- vonka Transilvaania mägedes. Tee, millel igaüks võib ennast tunda nagu Valentino Rossi, ilma, et peaks sõitma nii kiiresti nagu Valentino Rossi. Võiks ju proovida!
Aga enne oli Läti.
Riia kaudu Leetu ja sealt edasi Poola? Seekord võiks ehk teisiti. Sirged teed, mis pakuvad motomehele vaid igavust, Daugava tamm ja veehoidla, miljon korda nähtud, no tõesti ei jaksa. Läheks hoopis läbi Valgevene?
Viisin passi reisibüroosse ja küsisin omale Valgevene transiitviisa. Kuna seda lubati, siis olin ka kindel, et viisa antakse reedel kätte ja saan kohe puhkuse esimesel päeval sõitma aga läks hoopis nii, et passi sain küll kätte aga viisa hakkas kehtima alles järgmisest esmaspäevast. OK! Lepime sellega, et sõidan siis selle ringi lihtsalt teist pidi. Ja nii oli alguses Läti nagu mitmed korrad ennegi aga seekord siis Daugavpilsi kaudu.

Hommik kerges vines ja tibutas peenikest seenevihma. Lüllemäelt keerasin Mõniste peale ja proovisin mõelda positiivselt. Kui tibutab, siis järelikult ei tolma. Metsavenna talu, piiriületus ja Ape auklikud tänavad. Esimesed sajad kilomeetrid möödusid märkamatult, reisipalvik ja vabadus korvavad halva ilma, seda enam, et enne Daugavpilsi oli ka ilm muutunud päiksepaisteliseks. Tegin peatuse linnaserval oleval saksa sõdurite surnuaial, sirutasin natuke jalgu ja võtsin suuna Leedu poole.

Linnast läbi sõites torkavad silma paar kirikut ja valgeks lubjatud müüridega vangla, uus okastraat helkimas. Leedu poolel oli aga ilm juba kesksuviselt palav ja päike sillerdas järvedel kahel pool teed. Ning kuna ilus ilm paistis püsivat siis otsustasin otsida öömaja mõnes kämpingus. Küsisin Utena bensujaamast nõu ja sealt juhatati mind edasi 10 km Sudeikia külasse, kus pidi kämpinguid olema igal sammul. Linnast välja jõudes märkasin silmanurgast paremal pool üht kämpingut ja keerasin kohe teelt alla. Ja mis vahepeal oli, ei tea. Igatahes olin selili maas ja ratas kogu kupatusega endal otsas. Tänu küljekohvritele ei vajunud ratas mulle siiski niipalju peale,et jalga oleks muljunud. Olin jumala hämmingus, et mis siis juhtus. Aga juhtus see, et teelt allasõit oli värskelt peenest, pehmest liivast tehtud ja esiratas vajus muidugi pöördel alt ära. Olin tige nagu kala aga parata polnud midagi, ajasin ratta püsti ja korjasin suunatule tükid kokku. Persse siia nüüd ka enam ei jää. Sõitsingi Sudeikia välja ja jäin sinna ühte kämpingusse öömajale. Koht oli väga hea, puhta veega järv, võimalus lõket teha ja mida rohkemat siis ikka vaja. Teipisin suunatule tükid kokku ja etteöeldes pidas see terve reisi hiljem ilusti vastu. Kämpingus olid laagris ka kaks hollandlast, kes plaanisid 30 aastat vanadel tsiklitel läbi Venemaa Mongooliasse minna. Hullud mehed. Ajasime väheke juttu ja kirjutasin neile mõned hädapärasemad venekeelsed laused paberile. Mehed lootsid küll ise inglise keelega toime tulla aga noh, igaks juhuks, selgitasin, et igas kolkakülas Venemaal ei pruugi kõik inglist jagada.Veel natuke õhtut, hiline ujumine, õlu, järvepeeglis loojuv päike ja oligi paras aeg ennast välja sirutada. Üle pika aja öö jälle teel olles. Uh kui hea. Norrrrr.

Leedu.

Hommikul järvest läbi, telk ja kola kokku ja teele. Süüa saab kuskilt teepealt ka. Keerasin Kaunase peale ja võtsin asja rahulilkult. Hollandlased olid mind juba hoiatanud, et trassil on käimas suurem remont ja nii oligi, aga kuna oli pühapäev, siis oli liiklus hõre ja kiirusepiirangutest ja fooride punastest tuledest ei teinud keegi välja. Ma ka mitte. Peale Ukmerget oli trass päris suletud ja ümbersõit tehtud mööda parajalt vastikuid kruusateid. Lisaks hakkas sadama nagu oavarrest. No kohe ikka nii, et oli. Kohati oli tunne, et peakohal on mingi järv tagurpidi keeratud. Vihm, vihmaks aga kruusatee muutus parajaks lögaks. Peale Kaunast hakkas taevas õnneks siiski natukene selgemaks muutuma ja Poola piiri ületasin juba kuiva asfaltiga. Peale Augustowd keerasin Bialystoki peale ja siit edasi viis tee juba otse lõunasse. Lootsin enne pimedat Lublini jõuda aga söömine ja vahepealsed peatused viitsid sedavõrd aega, et öömajale jäin siiski 100 km enne. Tavaline teeäärne rekkameeste motell ja rutiinsed õhtused toimingud. Pesemine, söömine, õlu ja ilmateade telekast ja seejärel kotile. Ilmateade lubas homseks vihma. Tore. Norrrr….

Poola.

Ärkasin vee solina peale akna taga. Ilmateade oli seekord täpne. Korjasin oma kola taas kokku ja sõitsin vett kahele poole pritsides motelli hoovilt trassile. Vihmas võib sõita küll, vastavad riided selga ja mis seal ikka. Eks kõigega harjub. Seekord siiski pikalt ei sadanud ja kui hiliseks hommikusöögiks peatust plaanisin, oli tee taas kuiv. Parasjagu kui supp sai söödud, keeras samasse parklasse kaks H-D-d kahe mehe ja ühe naisega, kes rääkisid selges maakeeles. Noh, olid tagasiteel pikemalt eurotuurilt. Läbitud maad, mis nad mulle ette lugesid, sisaldas poolt Euroopat. Ja pikk teekond oli meestest ka selgelt näha. Parkunud, habemetüükais näod, veidi väsinud ilmed ja soov lõpuks koju jõuda. Tüdruk oli veel üsna särtsakas aga eks naised olegi vähe sitkemate soontega. Vahetasime teavet teeolude kohta ja soovisime üksteisele head reisi.

Et aga Poolast läbisõit ei kujuneks lihtsalt tuimaks sadulas istumiseks siis otsustasin väikses haagi teha ja minna vaatama Zamosci linna. Ja pettuma ei pidanud. Linnakohal oli pilvedevahel taevas auk, mille keskel säras päike ja linn (õigemini vanalinn) suurepärane Poola restuaraatorite töö oma parimas esituses. Keskväljak selline nagu neid postkaartidelt näeb, puhas, palju lilli, terassid ja õlut joovad turistid. Võtsin ka ise istet ja lasin kohalikul toidul ja õllel hea maitsta. Hiljem tegin tänavatel väikese jalutuskäigu, et kõht kergemaks muutuks ja õlu põide vajuks. Vanalinn oli tõesti kena aga jäi siiski selline tunne, et ega selles vist ei elata. Lihtsalt näitamiseks korda tehtud. Aknad ja hoovid olid kuidagi liiga steriilsed.

Kohe kui linn seljataga, hakkas taas sadama, aga õige loomulikuna see juba tundus. Teist päeva vihmas, harjub ära. Rzeszows käisin linnaservas supermarketis, jalgu oli vaja nagunii sirutada ja igaks juhuks tahtsin midagi söödavat osta, juhuks kui õhtul peaks nii minema, et tuleb kuhugi telkima jääda. Et oleks midagi, mis rõskes ja külmas telgis sooja annab ja hea une tekitab. Leib, vorst ja käraks loomulikult. Kindlad ja ajajooksul äraproovitud vahendid. Slovakkiani oli kiviga visata ja kindel plaan oli veel enne pimedat piir ületada. Aga vahemaad, mis kaardil lühikesed, võivad ajaliselt palju pikemad olla. Maastik kippus vägisi mägiseks ja teed kurviliseks, rekkad tõusudel hakkasid kiirust pidurdama ja nii juhtuski, et enne piiri oli selge, et valges seda ületada ei õnnestu. Mingid viis kilti enne piiri oli minujaoks parasjagu üks motell ehitatud, aga kuna poola raha polnud ja kaardiga maksta ei saanud, siis tuli siiski piirile sõita, et raha vahetada. Piiril oli pool kilomeetrit rekkaid kahel pool teed öömajale jäänud ja paar katkutud välimusga tüdrukut käis, vahepeal suud tühjaks sülitades, ühest autost teise. Selline rekkameeste parklaromantika ja kohalike tüdrukute tööhõive. Vahetasin rahad ja sõitsin tagasi. Pimedaks läks väga kiiresti ja enne veel kui motelli jõudsin lõi välk risti üle tee. Õhk vappus vastu rinda, mürin lõi kõrvad lukku ja kohe oli ka vihm järel. Raske vesi kukkus taevast alla. Motelli katuse alla sõites oli tunne nagu tuleks koju. Seadsin ennast sisse, pesin ja läksin alla baari. Naeratavad sõbralikud näod, küsimused, et kust tuled ja kuhu lähed ja kommentaariks, et ma olen peast segane, et sellise ilmaga sõidan. Kann õlut, pits zubrovkat alla ja televiisorist ilmateade. Homme sajab vihma, igal pool. Silmad vidukil ja poolkäpäkil sängi, oi kui hea, norrrrrr.

Slovakkia.

Hommikul ladistas nagu oavarrest ja taevas oli vastu maad. Õhk oli nii vett täis, et seda oleks võinud juua. Ent, kuna ilma paranemist polnud loota, ei jäänud ma seda ka ootama. Esimesed kilomeetrid polnud viga, aga Slovakkia poolel läks tee mäest alla, kurvid tulid kurvide järel ja mispidi see vesi ikka mägedes jookseb kui mitte pikki teed. Aga mootoratas pole siiski mootorpaat. Lisaks veel, tänu tee-ehitusele, oli mitmel pool asfalt kaetud sigalibeda saviplögaga, mille ehitusmasinad olid teele kandnud. Pobisesin palveid kiivrisse, et kaitseingel mu ratast püsti hoiaks. Hoidis, õnneks. Hetketi, kui vastutuleva rekka poolt veesahmaka sülle sain, oli küll selline tunne, et jeeli,jeeli. Lisaks hakkasin tundma kuidas munad märjaks läksid ja külm vesi pikki persepragu hakkas üles ronima. Kiiresti sõites ei saa märjaks, kuna tuuleklaasi taha tekkib tuulekott, mis hoiab sõitja kuiva, aga aeglaselt sõites vajub kogu vesi rinnalt sülle ja leiab ikka mingi prao, kust tuul selle riiete vahele surub.
Preshovi jõudes oli mul märja perse otsas istumisest igatahes nii siiber, et otsustasin pikema peatuse teha. Enne linnast väljumist, kui kiirteele pöörang juba paistis, oli ka kohvik-tankla mind ootamas. Ajasin ratta katuse alla ja tegin kohvikus olemise mugavaks. Riided seljast, vooder väljapoole ja toolidele kuivama. Endale kuum jook sisse ja hakkasin uurima, et kust kurat see vesi mulle pükstesse ronib. Tuli välja, et vihmapükstel oli jalgevahele millimeetrine auk kulunud. Aga sellest piisas. Eh, teip see universaalne remondivahend, aitas ka seekord. Otsustasin kaks tundi paigal olla ja kui ilm ei muutu siis edasi sõita. Tankla elas oma vilgast elu, inimesi vooris sisse ja välja, sellises kohas näed tunniga kogu rahva esindajad ära. Alates kerjavast mustlaseidest kuni mersuga ettesõitva tibini. Slovakkia naised, eee…. on mõnusad. Mehigi oli ka igasuguseid. Aga neid vaatad kuidagi ükskõikselt.

Kaks tundi läinud ja vähemalt tundus, et taevas oli hallist muutunud natukene heledamaks, ja vihmajoad natuke peenemateks. Igatahes aeg oli möödas ja vaja oli edasi sõita kui tahtsin täna veel Ungarisse jõuda. Valikut polnud. Keerasin kiirteele ja tõstsin kiiruse 110-nele. Nüüd sai juba normaalselt sõita, vihma kallas edasi aga asfalt oli puhas ja liiklus polnud ka eriti tihe. Lasin ühe jutiga Ungari piirini. Viimases külas läksin teeäärsesse kohvikusse sööma. Kaks korrust, alumine tihedalt täis mingeid ehitusmehi, kes lõunat pidasid. Ülemisel paar taati, õlled ees. Näitasin näpuga menüüst rida, mis tundus mulle, et peaks supp olema. Ootasin jupp aega ja ei midagi, teenindus oli nii aeglane, et pidin letiäärde minema ja ennast meelde tuletama. Lõpuks toodi mulle mu supp. Valge leib ja sügav savikauss, hallikasvalge paksu vedelikuga. Lõhn oli väega imelik, sobrasin lusikaga kausis ja see, mida nägin…. einoh. Alguses arvasin, et emise korralikult raseerimatta vitt on supiks keedetud. Lürpisin vedelikku, millel polnud väga vigagi ja pingutasin kogu oma fantaasiat, et mida ma siis nüüd ikkagi söön? Viimaks taipasin- seened kuramus. Sellised valged, paksud nahkjad ribad, millede alumisel küljel nii 1 cm pikad eosetorukesed. Proovisin ka korra hammustada, aga loobusin. Olen vene kroonus hullu jälkust söönud, mäletan kuidas stepis kilpkonna keetsime ja milline see hais oli, aga see seen ….selline, no ikka täitsa seavitt. Üldiselt ma toiduga ei pirtsuta aga nii näljas ma nüüd seekord ka polnud.

Piiripunkt Ungari ja Slovakkia vahel oli poolagunenud ja mahjäetud betoonmonstrum. Ausammas ajaloo prügikasti visatud ideoloogiale.

Ungari.

Maastik muutus nagu noaga lõigatult. Slovakkia on selline natuke ligadi-logadi igalt poolt. Ungari aga viimase peale korras, kuhu ka ei vaataks. Külad puhtad ja põllundus nagu nööri mööda. Suured väljad päevalillede ja maisiga, vahele puuderead tähistamas, mispidi maanteed lähevad. Ja vihm, vihm, vihm. Suurel teel polnud viga, asfalt oli puhas aga väiksemale teele mahakeerates taas pori teedel. Põllumajanduspiirkond, selge see, et traktorid kannavad pori teele. Teadsin, et enne Miskolci pean vasakule hoidma aga selles vihmas ja liikluses jäi õige koht märkamatta. Keerasin linnaservas tanklasse ja läksin sisse õiget teed küsima. Kena tütarlaps, inglise keel suus, et sa oleks pidanud ????? suunas ära pöörama. Mis asja, palun veelkord. Lõpuks võtsin kaardi ja palusin omale ette näidata. Sa oleks pidanud Storaljaujhely suunas pöörama. No kuidas oli. Mina igatahes ilma keelt sõlme väänamatta seda nime välja ei ütle. Ja see keel pidi veel meie sugulaskeel olema.

Tokaj-is otsustasin peatusest ja väiksest veinist loobuda, vihma kallas endistviisi ja tegin lihtsalt tiiru mööda kesklinna tänavaid. Veini järele käisid küll neelud ja selle kuradi vihma alla oleks ka pisike tops kangemat omal kohal olnud, aga olin paikka pannud , et sõidan vähemalt Nyiregyhaza ja joon oma tokajid seal. Siis juba kuskil nii, et samas ka öömajale saaks jääda, noh et saaks ikka tuju heaks ja naised ilusaks. Olin nagunii oma esialgsest liikumisgraafikust maas ja üks korralik pohmell ei teeks asja hullemaks. Lootsin nelja päevaga Rumeeniasse jõuda aga tänu pidevale vihmale oli kiirus lootusetult aeglane. Enne homset ei jõua ma sinna kuidagi. Vihmast veel niipalju, et sadas ka esimese päeva Rumeenias, telekast näitas uudistes ärauhutud teid ja mässlevaid mägijõgesid. Põhja Rumeenia ja Lääne Ukraina (kuhu tahtsin tagasiteel minna) kuulutati katastroofi piirkondadeks. Palusin häid vaime, et nad selle veevoolu ülevalt alla viimaks lõpetaks.

Jõudsin varaõhtuks ilusti Nyiregyhaza (no on seegi nimi!) ja otsustasin, et sõidan läbi linna ja kui kuskil mingi majutusasutus silma hakkab, siis jään sinna pidama. Paar tundi oleks veel valget olnud aga olin nii väsinud, et polnud enam mingit tahtmist edasi sõita. Teisepool linna oli taas kena motell linnast väljaviiva trassi ääres.
Võtsin toa ja sõitsin veel korraks linna tagasi, et ühes kaubanduskeskuses raha vahetada. Kaardiga kahjuks maksta ei saanud. Aga motell oli ise väga hea. 18 euri tuba, puhas, all mõnus rahvuslikus stiilis restoran. Mida veel tahta. Pesin, vahetasin riided ja läksingi alla veini trimpama. See tokaji meenutas mulle millegipärast nõukaaegset Põltsamaa Kuldset. Omal ajal sai sellest ennast ikka mõnuga rihmaks tõmmatud ja palju kordi. Pudel veini kultuurimaja pargis tütarlapsega kahasse ja tantsupeol oli kohe teine olemine. Polnud kohmetust tüdrukutele kätt püksi ajada ja tüdrukutel polnud piinlik keelata. Igavene hea vein oli. Kust nüüd sellist saaks?

Söögiks palusin tuua midagi rahvuslikku ja eriti maitsvat, võite arvata, mis see oli. Õige. Guljash, mingite keerdus jahust junnidega, mis maitsesid nagu jahuplönnid ikka. Aga vein oli tõesti hea. Ja iga klaasiga läks vaid paremaks. Ettekandjad, 4-5 paarikümne aastast näitsikut, olid ilma veinitagi ilusad, vein aga muutis nad sellisteks ebamaisteks poolläbipaistvateks haldjateks, kes laudade vahel vaevu põrandat puudutades hõljusid. Kurat, nii hea oli olla. Kui maksma hakkasin, tuli välja, et 1000 forintit jäi puudu. Ometi küsisin ma enne, kui rahajärele läksin, et palju normaalne õhtusöök veiniga maksab. Ja võtsin igaks juhuks rohkem raha, et jätkuks. Järelikult läks midagi ebanormaalseks. Igatahes veini olin ma joonud parajalt, oleks võinud veelgi juua. Kuradi guljash ja jahuplönnid. Klattisin vahe dollaritega ärä, õnneks on ikka maailmaraha ka olemas, aga seekordne vahetuskurss oli kõvasti minu kahjuks. Noh, eks see läks siis tipiks. Toetasin käed trepiastmetele ja kobisin oma tuppa. Kurradiheaveinoli, hõk, vähekallisjailusadtüdrukud, hõk, norrrrr.

Rumeenia.

Hommikul sadas natuke vähem, või siis vähemalt tundus nii. Aga teadsin, et täna jõuan kindlasti kohale. Kõik need poolad ja slovakkiad, ungarid on mitu korda nähtud aga Rumeenia oli minu jaoks tundmatu maa ja täna oli juba viies päev teel olla. Kui nii jätkub saab puhkus enne läbi… ei muud kui teele. Viimastest kilomeetritest Ungari teedel jäid meelde lõputud koristamata kirsiaiad. Küllap oli oma osa ka vihmadel, see rikub marjad. Aga niisama korraks kinni pidada ja suu magusaks teha olid need veel head küll. Siiski peab nende fruktide söömisega oskama piiri pidada, eelistada tuleb selliseid vilju, milledel koor ümber. Nagu melon või arbuus. Olen korra Kesk- Aasias korraliku pasanteeria läbi teinud ja see on midagi muud kui lihtsalt ”kõht lahti”. Sellepärast ma enam soojematel maadel reisil olles igasugu vilju lõputult sisse ei aja.

Viimaks ometi, Ungari Rumeenia piir. Ja oh imet, ka piirivalvurid ja tollimehed ja mida iganes. Ungari pool ei teinud must väljagi aga kui Rumeenia joonest üle põristasin, kargas mees putkast välja ja kukkus vehkima, et pea kinni va tont. Kus su pass ja mootoratta dokumendid on. Ajasin silmad suureks, et minu teada on Rumeenia EU täieõiguslik liige, mis kuradi pass. Selle peale lõi ka mundrimehe nägu särama, me ju õed ja vennad nüüd. Ja lõi käega, anna minna, tere tulemast Rumeeniasse. Pole siin mingeid pabereid vaja.

Peale Ungarit on ikka kontrast ilmne. Aga ei midagi ehmatavat. Natuke lagunenud ja väsinud ja prahti mitmel pool, hobuvankrid ja mersud läbisegi. Ja kohe ka esimene linn, Satu Mare. Sõitsin otse niikaua kuni ühe kiriku vastas tuli keerta, kas paremale või vasakule. Keerasin vaskule ja sattusin turule. Rahvast tänav täis ja autod jumala suva suunas liikumas. Aga selles segaduses on tegelikult oma kindel kord ja loogika ja põhiline on see, et asja tuleb võtta rahulikult, vaatad, mis teised teevad, meelega ei sõida keegi kellelgi selga. Pidasin ka samas kinni ja läksin poodi küsima, et kus raha saaks vahetada. Juudi tunneb igas maailma kolkas kohe ära. Sõbralik vanamutt, habe ajamatta, tuli tänavale näitama, mis suunas tuleb minna. Oleks pidanud kirikust paremale keerama. Sealt mõnisada meetrit edasi oli täiesti vinks-vonks kaasaegne kesklinn.

Kauplused, restoranid, kohvikud, jalakäijate tänav ja rahavahetus iga paarikümne meetri järel. Ja kogu see kompott tihedalt täis inimesi. Ja puhas ja lilledega kaunistatud. Olin ikka väga meeldivalt üllatunud. Ega mul ennegi Rumeenia kohta mingit erilist eelarvamust olnud aga igasugune võõristus kadus kohe. Esimesest hetkest oli selge, et tegemist on täiesti normaalse maaga. Eks see sotsialismi taak ole veel näha aga seda näeb ka Eestis igal sammul. Me ise oleme sellega nii harjunud, et enda juures seda lihtsalt ei märka.

Vaatasin natuke tänavamelu ja otsustasin osa dollareid kohlikuks rahaks vahetada. Esimeses rahavahetuskontoris, millesse sisenesin oli parasjagu väike sõda pooleli. Paar ülekaalulist ketistatud ja sõrmustatud tüüpi püüdsid samasugusele naisele selgeks teha, et äri oli aus. Too aga karjus, kitkus juukseid, sirutas ahasuses käsi taeva poole ja kutsus jumalat ja juuresolijaid tunnistama röövimist päise päeva ajal. Point oli siiski selles, et vaatamata näiliselt heale vahetuskursile, oli vanamutt jätnud lugemata pisikeses kirjas märgitu vahendustasu. Ja nähes, millise innuga noormehed raharulle pihku pigistasid, siis minuarust puudus vanamutil ka lootus tehingut tagasi pöörata. Jätsin nad sinna kisklema, arvestades üldist ükskõiksust, tundub, et selliste stseenidega oldi seal harjutud, läksin järgmisse kauplusesse. See oli kirjatarvete pood, milles muuseas vahetati ka raha. Kurss, veidi, veidi viletsam aga ei mingit lisakulusid. Vahetasin 300 dollarit ja sellest piisas lahedalt viieks päevaks, mille Rumeenias veetsin. Rumeenia raha aga on iluisaim neist, mida näha on õnnestunud. Kujundus ja materjal moodustavad väga kena terviku, kulumis ja põlemiskindla pealegi. Ja jälle sadulasse ja suund Turdale. Satu Marest välja saamine oli keerulisem kui sisenemine. Aga suunaviidad olid siiski olemas, nii, et eksimise kartust polnud. Üldse, kui Rumeenia teedest rääkida, siis teed on enamaltjaolt head aga linnadest ümbersõidud praktiliselt puuduvad ja see teeb nende läbimise aeganõudvaks. Cluj-Napoca jõudsin just õhtuseks tipptunniks ja linn oli nii umbes kui umbes. Liiklus edenes 20 meetrit korrga ja tänav oli sedavõrd autosid täis, et ma ei hakanud isegi üritama, et nende vahelt kiiremini edasi saada. Raskeim moment oli paarikilomeetrine tõus kesklinnast välja, pidur, sidur ja käigukast said tõsiselt kõva koormuse. Parasjagu pidas ka vihm vaheaega ja nii nagu päike ennast näitas, lõi õhu lämmatavalt kuumaks ja niiskeks.

Aga veel enne seda käisin ühes teeäärses söögikohas. Asutus ise oli künka otsas, puudevahele peitunud ja teelt üsna halvasti näha. Juhul kui samas kohas poleks olnud teeremonti, siis vaevalt ma seda ka märganud olekski. Söögituba oli väga lihtne ja meenutas pigem veidi avaramat eramaja kööki, õues oli õunapuude alla pandud päiksevarjud ja nende all omakorda plastmasslauad ja toolid. Paar kohalikku talupoega istusid õlleklaaside taga. Nagu ikka näitasin näpuga menüüst, mida tahtsin ja proovisin ka kuidagi kinnitust saada, et kas tegu on ikka tõesti supiga. Dialoog müüjaga käis nii, et mina rääkisin inglist ja tema rumeeniat. Tekkinud baabelit uudistas köögipoolelt uksepiidast allapoole kummardades ka mingi sassis juustega tüüp. Maksin raha ja läksin õue oma suppi ootama. Ja siis varjas kõigepealt vari valguse ja hiiglase käsi pani lauale supitaldriku. Ettekandjaks oli see sama sassis peaga tüüp köögist. Ainult, et tegemist oli naisega, 2 meetrit pikk ja käed nagu labidad. Ja üritas teha veel kniksu ja naerats oma puseriti hammastega kui supi lauale pani. Tänasin loomulikult aga kuidagi piinlik oli, sest niipalju ma siiski taipasin, et tema tuli mind vaatama. Supp oli fantastiline. Mitme liha segu, kristallselge puljong, kollase ja punase paprika värviküllust täiendamas porgand, kartul, hernes. Ja kõige krooniks supi kuumal pinnal rasvapisarad kuldselt sillerdamas. Oi kui hea. Lürpisin suppi ja mõtlesin elu üle. Tegelikult elaks mees seda tüüpi naishiiglasega nagu rott saias. Mehe osaks jääks vaid lihtsalt olemine ja oma asjade ajamine. Kõik ülejäänu võtaks selline naine rõõmuga enda kanda ja veaks kindlasti ka ilusti välja. Ja voodivärk, oi oi, õhtul tissi kõigutad, hommikul veel väriseb. Eh, oleks alles elu.

Turdasse jõudes olin täiesti läbi ja päev oli ka otsa saanud. See pidev vihmaga võitlemine hakkas juba tõesti stressama. Maantee oli kõikjal hobusesitta täis ja vihm laotas selle pikkade pruunide triipudena laiali, sellisel triibul pidurdamine kui vastu tuleb veepilves veoauto ja tee teeb parasjagu käänaku… pinge on ikka pidevalt peal. Polnud mingit tahtmist sellises kohas liugu lasta.

Sõitsin linna keskväljakule ja lükkasin ratta tee äärde, vaja oli kiiremas korras mingi öömaja leida aga sõites poleks ma sellega enam hakkama saanud. Vihma kallas nii tihedalt, et kiivrist oli nähtavus täitsa null, targem oli lihtsalt kelleltki küsida ja siis vaadata, mis edasi. Õnneks oligi hotell sealsamas, keskväljaku alguses. Jätsin vaibale paraja loigu kui ennast sisse registreerisin ja tassisin asjad tuppa. Tänaval sadulakotte lahti võttes, sõitis üks BMW (motika, mitte auto) vend ligi ja küsis ega ma ta sõpru pole näinud. Neil mingi BMW klubi üritus ja kuskil hotellis peaks kohad olema. Vend oli ise Inglismaalt aga keel, mida ta rääkis polnud kindlasti inglise keel. Kutt pani sellist murret, et ma ei püsinud kuidagi järel. Mingil moel saime siiski omad jutud aetud ja igaüks pöördus oma tegemiste juurde tagasi. Tema oma hotelli otsima ja mina pesema. Enne õhtusööki tegin veel pimenevas kesklinnas väikese tiiru. Kena ja korras väikelinn, keset linna kirik ja mängupõrgu kõrvuti. Üks ilmselt sadu aastaid vana kiviehitus, teine plekist ja klaasist ”kaasaegse arhitektuuri” ime. Vahelt voolamas läbi kitsas oja sügaval kaljuses sängis. Mõtlesin, et söön kuskil aga ühtegi normaalset kohta ei hakanud silma. Ja, et vihma sadas edasi, ei hakanud ka pikalt otsima.

Hotelli restoran oli nagu oleks 30 aastat ajas tagasi kuhugi Venemaa väikelinna sattunud, kulunud parkett ja pesemistest hallikad valged laualinad, koniaukudega toolikatted ja paar 100 kilost vanamutti, juuksed krunnis kuklas, ettekandjateks. Ja toit oli ka nagu sellest ajast, rasvas praetud paneeritud liha, kartul, kaste ja natuke kurki, tomatit garneeringuks. Õlu oli küll hea, tume ja aeglaselt voolav.

Hommikuks oli maailm käänanud teise külje. Päike paistis, õhk oli värske ja oli igati selge, et vihmaperiood on selleks korraks läbi. Tegin veelkorra tiiru kesklinnas, et nüüd juba selge peaga seda vaadata. Käisin ümber keskväljaku, vaatasin kangialustesse ja õuedesse, põikasin turule ja kirikusse. Kõik, mida nägin, meeldis. Eriti kodune oli turg, selline natuke hapukas lõhn, nagu turul ikka ja eelkõige muidugi inimesed. Nooremad ja vanemad, igaühel midagi teoksil, kes ostmas ja kes müümas.

Viimaks oli aeg taas sealmaal, et asjad kokku ja teele. Teadsin, et sihtkoht pole enam kaugel. Alba Iulias peatust tehes nägin mustlaseid, kelledega oleks heal meelel mõne sõna vahetanud aga mu loomupärane häbelikus hoidis mind tagasi. Muidu oli enamik mustlasi, keda nägin, kas kerjavad lapsed või kerjavad noored naised imikutega. Või siis oma hobusekronudega teel olevad igasugu kirjud kooslused. Need aga olid nagu filmist ”Must kass, valge kass” välja astunud. Mustad vestid, laiaäärsed kübarad, värvilised kleidid ja kuldehted. Laialt naervad õnnelikud näod, kuldhambad välkumas. Ja auto, mersu loomulikut ja mitte odav mersu.

Linnaservas tanklas oli ka väike arusaamatus kohalike koertega, otsisin veekraani, et viimaks ratas sellest sodist, mis nende vihmadega oli kogunenud, puhtaks pesta ja keerasin tankla tagant läbi. Seda aga ei tunnistanud üks lambasuurune krants, kes arvas, et mulle säärde karates on maailm õiglasem. Ju ta pidas tanklatagust ala enda omaks. Noh, maadlesime natuke meetreid, mul peaaegu kusi püksis, aga püsti ma jäin ja kõrge säärega sõidusaabas oli ka oma nahka väärt.
Rattapesu ajal tuli üks kohalik oma seltsi pakkuma, et kui sõidan Sibiu suunas, siis võiks seda koos teha. Miks mitte, tema ratast arvestades, hoiatasin küll, et ma pole kihutaja tüüp, sellepeale näitas ta oma arme jalal ja loetles mitu titaanpolti ta kontides on, et ta ka enam ei ole. Ja nii siis sõitsimegi koos, tema oma R1-el, viiekümnekilone pikkade juustega tüdruk tagaistmel ja mina oma diversandil, tagaistmel kott ja kotis must pesu.

Sibius veel korraks lühike peatus ja siis viimane etapp enne eesmärki. Juba paistavad Transilvaania mäed, juba teeb tee käänakuid paremale ja vasemale, juba tõuseb tee kõrgemale.
Alguses pöögimetsad kahel pool teed. Hallid tüved nagu elektripostid, eelmise aasta lehed katmas metsaalust. Siis kuusikud, hämarad ja salapärased, siis jäävad puud lühemaks ja lühemaks ja kuused segunevad männi ja kasega, ning viimaks sirutab tee ennast metsat välja, avades vaated kilomeetrite kaugusele üle mägede ja orgude.
Ja milline tee. 100-200 meetrit sirget ja taas kurv, hea asfaldiga, ikka kõrgemale ja kõrgemale. Igalt käänakult avanemas fantastiline panoraam alla tasandikule ja ümbritsevatele kaljudele. Üleval olid tipud mähkunud pilvedesse, temperatuur alanes järsult, ja veel enne tippu jõudmist sööstis tee tunnelisse. Oli tunne nagu oleks pea ees pimedasse keldrisse hüpanud. Tuli näitas vaevalt udust läbi, tunneli põrandal oli paari sendi jagu vett, pimedus ja mootori kõmin seintelt viisid mu reaalsest maailmast ikka väga kaugele. Et näha polnud mitte muhvigi, siis kiiresti sõita polnud võimalik ja kuna tunnel osutus veel mitu km pikaks, kestis selles sõit terve igaviku. Ning, et tunnel tegi veel lisaks lõpus käänaku, siis püsis pimedus (teadmatus) pea lõpuni välja. See oli tõeline kergendus kui lõpuks taas valgust nägin.

Teisel pool paistis päike ja tänu sellele olid vaated alla ja ümbritsevale veelgi võimsamad. Samas aga muutus tee iga kilomeetriga halvemaks. Lisaks oli mitmes kohas varisenud kivid teel, milledest osa ikka paarisaja kilosed kamakad. Tuli olla tähelepanelik. Ühes kurvis märkasin väikest kabelit teeääres ja otsustasin seal hilist lõunat süüa. Kiirnuudlid kuumade vorstikestega ja õlu. Ning tunnike puhkuseks. Kabel oli lihtne laastuplaadist ehitus, ikoonid seintel, mis oli umbes 5-7 meetrise läbimõõduga allika kaldal.













Vesi allikas oli külm nagu jää ja puhas kui kristall. Nagu allikates ikka. Mitmel pool nägi koski kaljudelt alla kukkumas ja tee allapoole tegi kaasa mägijõe käänakuid. Kuigi juba juuli teine pool, oli siin seal veel lumi lausa tee ääres. Teadsin, et all peaks suur järv olema ja plaanisin sinna öömajale jääda. Metsapiirist allpool muutus aga tee juba päris halvaks, auk augus kinni ja kohati asfalt täiesti murenenud ja kruusani kulunud. Otsustasin siiski järveni sõita, viimaks hakkaski see käänakutelt läbi puude allpool paistma aga viimaks järveni jõudnuna sain aru, et head ööbimiskohta siit ei leia. Kaldad olid järsud ja laskusid otse vette, vaade järvele loojuva päikese taustal oli siiski allasõitmist väärt.

Aga aega enam palju polnud, teadsin, et läheb kiiresti pimedaks ja seepärast keerasin otsa ringi ja otsustasin, et sõidan niikaua kui päris hämaraks läheb uuesti ülesse. Enne metsapiiri lõppu oli teeääres paras plats telkimiseks. Paarkümend meetrit lai riba, ühel pool tee ja teiselpool umbes paarikümne meetri sügavune jõekuristik, servas noored kuused. Aga, mis põhiline, samas ka paar tormis murdunud suurt puud, millede okstest sai lõkkepuid. Lõin laagri üles ja sain lõkke parasjagu sel hetkel põlema kui pimedus üle mägede vajus.
Olin eelnevalt linnast veini ostnud ja nüüd oli paras moment see järele proovida. Veini ostsin sildi järgi, sellel oli pikkade sorgus vuntsidega kurja mehe pilt. Äkki Drakula. Oli, kes oli aga vein oli hea. Ja kole pime oli ka. Pudel otsas ja uni silmis, kobisin telki kotile, all kohises jõgi unelaulu. Öösel ärkasin selle peale, et vein tahtis jalutama minna. Tegelt on see üks vastikumaid asju telkimisel, et kusehäda tuleb peale ja siis peab soojast pesast õue ronima. Nagu pea välja pistsin, lõi habeme härma. Kurat, väljas oli nii külm, et mõtlesin korra juba uksevahelt välja kusta. Aga kobisin siiski õuele. Taevas sirasid tähed, vastas oleva kalju piirjooned kõikusid ähmaselt läbi allavajuva uduvine, üks kole koll vahtis sealt vastu, hambad irves, kõikus jalalt jalale ja tahtis vist rammu katsuda. Ega ma täpselt ei oskagi kirjeldada, milline ta oli aga seda mäletan selgesti, et ninal kasvas tal paar kuuske. Igatahes minul polnud rammukatsumiseks mingit tuju.Viskasin viimased puud veel hõõguvatele sütele ja kobisin uuesti magama.

Hommikul võtsin asja rahulikult, kiiret pole nüüd kuhugi, päike soendas telki ja hommikune uni oli veel eriti hea. Viimaks hakkas siiski juba palavaks kiskuma, ajasin ennast ülesse ja hakkasin vaikselt kola kokku panema. Õhk oli nagu kristall, sõitsin kiirustamatta, nautides igat meetrit ja käänakut. Taas läbi tunneli teisele poole mäge jõudnuna, tegin peatuse. Tunneli kõrval platsil oli väike turg, kümmekond putkat ja teist samapalju laudadelt müüjaid. Iseenesest jätavad mind sellised turud külmaks, sest suveniire pole ma kunagi kuskilt ostnud. Pealegi on need enamaljaolt kõikjal üks pask, kuskil hiina keldritöökojas tehtud rämps. Aga siin oli lisaks veel ka sink, vorst ja juust müügil ja see oli küll kindlalt kohalik toodang. Sink ja vorst suitsust tahmane ja juustul marlijäljed veel küljes. Küsisin ühelt vanamutilt juustu proovida. Eit võttis noa, mida ilmselt kasutatakse majapidamises kõigeks. Selline teritamisest õhukeseks kulunud teraga ja puust peaga, mille peopesa on aastate jooksul läikima poleerinud. Nuga, millega on lõigatud nii oina mune kui lõunaleiba. Eit võttis pooliku juustutüki, toetas pöidla sellele ja lõikas mulle pöidlaalt õhukese viilu. Vanamutt oli oma käsi viimati pesnud siis kui mehele sai ja see oli olnud väga ammu. Küün pöidlal oli pikk ja kõver ja hoidis juustutüki kindlalt paigal. Pistsin viilu suhu ja mälusin aeglasel läbi. Ei, see pole päris see. Palusin veel teisest tükist lõigata, sellest tumedamast. Viilule jäi selge pöidlajälg. Pistsin juustu suhu ja lasin sel keelel sulada. Hmm! Alpiaasal kasvanud karge rohi, hiljuti poeginud ute piim, vanamutt sõnnikuses laudas, lüpsik pesematta jalgade vahel, kiskumas oma räpaste kätega lammast nisadest. Juustuvorm, mida kunagi ei pesta ja aastaid kasutusel olnud kurnalapid. Võtsin umbes poolekilose kera, makstes selle eest peaegu ei midagi.

Allasõites oleks üks kurv juba natuke pikaks võinud minna, esiratas läks kruusa peale, ega ees mingit kuristikku polnud aga üsna järsk nõlv allapoole siiski. Vaated olid sellised, et raske oli teed jälgida. All tegin veel lühikese peatuse ja mõtlesin, et kuhu nüüd. Brasovis on vanad lossid, mida võiks vaatama minna, see aga oleks tähendanud suurel teel sõitmist. Samas saaks otsem mööda kõrvalteid ka kohe Sighisoara sõita. Otsustasin, et sõidan Fagarasi, teen seal väikese peatuse ja siis vaatan kuidas tuju on. Seal oli tuju selline, et võimalikult otse Sighisoara, põhjuseks teeremondid, mis tegid kulgemise selles palavuses liiga aeglaseks. Tühja nendest lossidest, eks neid saa internetist ka vaadata.

Fagarasi jõudnuna otsustasin ennast jäätisega kosutada. Lükksin ratta tänava äärde, ostsin putkast jäätise ja tatsasin paarkümend meetrit pikki tänavat. Ühe ajahambast näritud hoone akendel olid fotod….. ja uksel silt, millest niipalju sain aru, et teatud kellaaegadel on see avatud. Vajutasin linki ja astusin sisse, ruum vast mingit 30 ruutmeetrit, kopituse lõhn ja vaipade all kiikuv mädanenud põrand ja ei ainsatki hingelist. Seinad täis fotosid möödunud aegadest. Stalingradi lahing ja surnukskülmunud Rumeenia diviisid, pärast sõda töörahava miitingud, rahavamassid tänavate ääres ja nende taga valvsad mundrites näod ning tänavatel uut õnne lubavad loosungid. Surmaväli Transilvaania mägedes ja sinna aetud ”rahavavaenlased”. Ronkade poolt tühjaksnokitud kolbad, koerte poolt järatud, lumest väljaulatuvad inimeste käed ja jalad. Surnuks piinatud lapsed ja naised. Sotsialistlik paradiis kogu oma iluga. Ja nende juhid, kelledele massimõrv oli vaid eneseteostuse vahend. Igal fotol oli selgitav tekst, aga lugeda polnud vaja, pildid rääkisid. Rumeenia keel on sama lihtne kui kõik muudki keeled, kui räägitakse üldinimlikest väärtustest.





Sighisoarast teadsin seda, et see linn on Drakula sünnilinn ja kesklinn on sakslaste poolt ehitatud. Kohale jõudsin just selleks kõige palavamaks ajaks, ehk siis pealelõunaks ja esimene asi oli teadagi öömaja leidmine. Kesklinna sissesõites fikseerisin vasakul pool ühe hotelli reklaami aga otsustasin enne veel natuke ringi vaadata. Ringiga sinna tagasi tulles jäi aga silm ühe kangialuse kohal olevale sildile, mis osutas telkimiskoha poole. Keerasin kangialusest sisse ja otse kesklinnas majadevahelisel õuel oli telkimisplats, millel olid koha sissevõtnud paar autosuvilat Hollandist ja paar Poolast, ning siin-seal veel mõned matkaseltskonnad telkidega. Kena koht ka minu jaoks. Peremeheks osutus umbes 60-nene soliidne vanahärra, kes küsis, kas ma itaalia keelt oskan. Ei oska, selle peale ütles ta, et tema ka ei oska. Sama kordus ka saksa keele kohta. Edasi rääkisime mina eesti keeles ja tema rumeenia keeles ja mõlemad saime teineteisest suurepäraselt aru. Siia võid telgi panna, siia viskad prahi, siin on tualett ja pesemine. Ja kogu lõbu maksab 10 kohalikku. Pesemine ja tualett olid hoovimajas, euroremont ja puha, korralikud WC kabiinid aga dush tähendas seda, et tuli kraanist kuum vesi lasta plast pudelisse ja sellega võis siis keset ruumi seistes lodistada nagu tuju on. Küsisin, et kuidas siis nii, et mehed ja naised jne, aga vastuseks oli lai naer ja selgemalt selge, no problems. Ok, majas maja kombed. Panin telgi üles, pesin ja läksin linnapeale kondama.

Sighisoara vääriks eraldi juttu, kesklinn pole suur aga iga maja teaks rääkida mingi loo. Ja mulle meeldib Rumeenia arusaam vanast linnast. Kõik ongi vana, eks seda on aidanud säilitada ka see, et viimased laastavad sõjad on seda piirkonda vältinud. Siin ei näe kuskil sellist steriilsust nagu Saksamaal või Poolas või Tsehhis, kus vanalinnad on nii üles vuntsitud, et hakkad kahtlema nende tõepärasuses. Siin on vana vana ja midagi ei remondita ega vahetata välja enne kui see tõesti on oma aja ära elanud. Ja tundub, et rumeenlased võtavad üldse asju suht kergemini. Ka igasugu sanitaartingimusi ja euronõudeid. Seda iseloomustab ka see, et restoranides polnud piiratud suitsetajate ala, vaid mittesuitsetajatele oli eraldi imepisikene ”kabiin”, sest mittesuitsetamine on erandlik nähtus ja piirang puudutab ilmset vähemust.

Rumeenlased peavad roomlasi oma esivanemateks ja püüavad seda ka igati rõhutada. Samuti oma kuulumist EU-sse. Sinine tähelipp, lehvis kõikjal, linnades külades, bensiinijaamades ja kirikute ustel.

”Ülalt” linnast ”alla” tulles kostis ühest majast muusika. Viiul koos akordioniga ja selline nagu vuliseks mägijõgi hüpeldes oma sängis. Vahele hoogsaid hüüdeid ja lausekatkeid nagu peetaks pidu. Loomulikult astusin lahtisest uksest sisse, et mis värk on. Oli laste tantsutund, sellises veidi räämas ja kulunud parketiga toas, ühes seinas peeglid, mille ees õpetaja, vahel kümmekond paari noori teismeeas tantsijaid ja teises seinas kaks meest tegemas muusikat, mis võttis hingest kinni. Just nagu mägijõgi hüplemas üle kivide, külm ja karge jooksmas alla oru poole. Ja tants, hoogsate keerutustega, kord kõrgele tõstetud, kord alla lastud kätega liikumine selle muusika rütmis.

Õhtul magama minnes oli selge, et öösel saab jälle vihma ja sai ka. Ning mitte ainult vihma vaid ka äikest nii, et maa vappus.
Hommikul ärgates sadas veel, ehhki väljas oli juba suur valge. Et midagi targemat teha polnud, otsisin sadulakotist vanad ajalehed, mis kodunt lahkumishommikul kaasa olin võtnud ja lugesin neid. Ühel hetkel olid pilved läinud ja päev taas täis valgust ja päikest. Võtsin oma hambaharja ja käterätiku ja läksin pesema. Pesuruumis olid kaks poola naist parasjagu hommikusi protseduure sooritamas. Üks oli vetsuboksis, uks valla, kusi sorinal ja peeretas, teine pesi ennast plastpudeliga vett pähe kallates, nii nagu eile vanamees mind õpetanud oli. Ja kogu seda tegevust saatis elav vestlus. Olen alati imetlenud naiste oskust mitut asja korraga teha. Minust ei teinud nad väljagi, elav jutt käis edasi. Oli hommik, mida kuradit oli neil rääkida, kindlasti olid nad alles õhtul kõik maailma asjad läbi arutanud. Aga noh, eided on eided. Rahvus ei tähenda siin midagi. Kusin ja peeretasin ja pesin ka ennast, ja nende jutus ei tekkinud kolmesekundilist mõttepausigi. Minust jäid nad sinna edasi rääkima. Ja intiimseid kohti pesema. Või ma ei tea, mis intiimsust seal enam kui neid asju nii aetakse.

Otsustasin täna minna vaatama Ghermani kaljusid, nagunii on suund läände. Sinnasõit oli juba tavaline kulgemine pikki Rumeenia tasandikke, paremat taevaserva ilmestamas madalad mäed.
Tegin vaid üksikuid peatusi, sest palavus oli tappev ja seismajäämine võrdus ahju hüppamisega. Enne Lacul Rosu järve hakkas taas tee kõrgemale ronima ja mägesse jõudes kulges see juba läbi jahedate metsadega kaetud orgude. Milline kergendus pärast kuumaksköetud tasandikke. Ghermani Kaljud on võimsad. Org muutub kitsamaks ja kitsamaks, olles lõpuks paarkümend meetrit lai, mille mõlemad nõlvad on 300 meetri kõrgused kaljud. Kiiresti sõita polnud võimalik, sest teel oli liiklus suht tihe ja samuti oli kõikjal palju turiste, kes teelt kaljusid imetlesid. Vaatepilt on igatahes võimas.

Enne õhtut jõudsin Muntelui veehoidlani ja otsustasin ka siia öömajale jääda. Tamm on 127 m kõrge ja 435 m pikk ning 500 meetrit merepinnast kõrgemal. Tammi taga aga 1,2 kuupkilomeetrit vett ja otse tammi all oli kämping, mille telkimisplats oli mitu hektarit suur ja kohti igale soovijale. Kämpingus oli restoran ja tualetid aga pesemine oli samasugune nagu Sighisoaras. Muidu igati korralik san. värk aga normaalse dushita. Aga mis seal ikkas. Panin laagri üles ja tegin väikese tiiru tammile ja kümmekond kilomeetrit pikki veehoidla kallast. Päike oli madalal ja sellepärast oli suur jagu veehoidlast juba varjus. Otsustasin, et hommikul on kindlasti vaated paremad ja läksin laagrisse tagasi. Viimane öö seekord sellel maal. Homme olen juba kindlasti otsaga Moldaavias ja seal hakkab tasapisi ka kodu lähemale tulema.

Hommikul kaarti uurides oli selge, et isegi kiirustamata sõites olen õhtuks Moldaavias. Rumeeniast oli kahju lahkuda, suurepärane maa, millest vaid väikest osa sai nähtud, kuigi spidomeeter näitas lõpuks 1200 Rumeenia pinnal läbitut kilomeetrit. Sõitsin sellise kiirusega, et jääks võimalust ka ümbrust jälgida, tegin tihti peatusi pildistamiseks ja lihtsalt veel maa ja inimeste vaatamiseks.
Küla järgnes külale, paljuski üksteisele kogu Rumeenia ulatuses sarnased, samas aga ka igas piirkonnas oma iseärasustega. Aga kõikjal on üritatud suhtelisele vaesusele vaatamata maju kaunistada, linnades on palju lilli ja puhtuse üle ei saa nuriseda.
Ainus, mis mind sügavalt häiris oli komme loodust reostada. Just nimelt loodust. Linnad ja külad olid puhtad aga igal pool looduses, kus inimesed olid peatunud, oli kogu praht maha jäetud. Ja mis lisaks hobustele veel silma torkas olid koerad, need suured motomehe ”sõbrad”. Tänu tõugude vabale segunemisele võib seal kohata kõige imepärasemaid segaverelisi krantse, kes elavad oma koera elu kõrvuti kõige muu elavaga sellel maal. Viimane linn natuke enne piiri ja selleks korraks siis nägemiseni. Kindlasti tahaks tagasi tulla.

Piiriületus Moldaaviasse sujus tõrgeteta, piirivalvurist neiu võttis mu passi ja palus oodata ning mingi poole tunniga olid kõik formaalsused sooritatud, ilma et ma ise oleks pidanud midagi tegema. Ja igavleda polnud ka vaja, sest noormees, kes tõkkepuud pidi valvama, osutus väga jutukaks. Kuna olen ise kroonut teeninud, siis ühiste teemade leidmine ponud ka raske. Koos passiga sain veel mingi paberi, mida paluti kindlasti mitte ära kaotada ja oligi kõik. Head teed soovid anti pealekauba.

Moldaavia aga ise jättis kehva mulje. Kui kuskil vaesus silma torkab, siis seal kindlasti. Olin ööd riigi suuruselt teises linnas Baltis. Mis seal ikka, linn nagu linn, aga tänavavalgustus põles õhtul vaid keskväljakul ja mõned laternad linnapargis. See tundus üsna võõrastav, sest nii park kui keskväljak olid õhtul inimesi täis. Ja vaid paar autot (lääpas bemmi muidugi) ja vaid mõned kohvikud ja needki inimtühjad. Ühes, mille silt küsis, et kas tantsime?, sõin õhtust ja arvan, et hinnad seal olid kohalike jaoks üle mõistuse kallid. Kohalikest olid saalis kaks maikades rasvunud kanti, laual pudel viina ja kaks õlut. Ja nad ei tantsinud ja mind ei tulnud ka keegi paluma.

Hommikul tundsin vaid kergendust, et minema sain, hotelli taga oli vist sõjaväeosa, venekeelsed käsklused kostsid kaugele, tegin veel tiiru linnas aga midagi tähelepanuväärset ei näinud. Kui õhtul olid linnas noored, siis nüüd hommikul turumutid ja pohmas näoga subjektid. Pargis olid kaunistuseks suured plastikust loomakujud, mida ma õhtul polnud märganud ja turul müüdi hiina prahti.

Piiriületus Ukrainasse võttis kokku neli tundi. Autosid järjekorras oli ka neli. Ja Ukraina poole, üle Dnestri jõe, viis roostetanud parv. Enne veel kui Moldaaviast välja sain, oli piiril desinfitseerimine. Uskumatult paks mees pritsis autode ratastele mürgipritsiga mingit lahust. Ja siis küsis mult veel raha. Kuna minuarust teised ei maksnud ja mul olid vaid dollarid ja 10 kohalikku, mida vajasin praami maksuks, siis saatsin ta lihtsalt persse, vene keeles on seda alati meeldiv teha. Sellepeale vend solvus ja jättis mu ratta desinfitseerimatta. Karistuseks. Et äkki saab motikas nüüd suu ja sõrataudi.

Kohalikud piirületajad hoiatasid mind, et hullemaid tõpraid kui ukrainlased, pole olemas ja piirivalve ja toll on veel need kõige hullemad. Ootasin põnevusega, et mis värk saab olema. Aga midagi ei juhtunud. Kogu kaader, kes piiril oli, tulid mu tsiklit vaatama, olid heas tujus ja küsisid igasugu asju. Ainult et kogu protseduur oli jube aeglane, sest mind võeti viimasena ette ja enne seda sõna otseses mõttes kepiti need nelja autoga olevad inimesed läbi. Ja autod ka. Kogu kola kästi välja tõsta, autod otsiti põhjalikult läbi ja igasse piiriületajasse suhtuti kui mingisse kurjategijasse. Tundub, et moldaavlased ja ukrainlased on eriti head naabrid. No ja siis oli minu kord. Tänan ja palun, kõik formaalsused sujusid veerand tunniga. Pole need ahollid nii hullud midagi, kui oled tsikkliga, euroliidust ja ise ka hea mulaga. Ja eks õnne peab ka olema.

Ukraina ei jätnud mingeid erilisi mälestusi ja palju neid ikka maast otse läbi sõites koguneb. Suurim seiklus oli kohe piiriäärses linnakeses. Kuna panka hakati juba kinni panema, turvamees oli uksel ja otsis võtmeid, tormasin kiivrit peast kiskudes pooljoostes trepist üles ja sama hooga teenindussaali. Millegipärast tõmbusid näod letitaga väga tõsisteks ja kohe oli ka turvamees mul järel. Ja siis sain ise ka aru, et kiivrisukk peas pole just parim mõte pangakülastuseks. Noh, klattisime seal olukorra ilma paanikata ära, kassaneiul küll käed värisesid ja turvamees oleks ilmselt hea meelega mulle füüsilist õpetust andnud aga sain raha vahetatud ja elusalt ka tulema. Äraminnes suutis kassaneiu juba naeratada ja turvamees pani kumminuia vööle tagasi.
Ja teeäärsetes külades oli vaid harva mõni mutike aiasaadusi müümas. Ühe noorema juures pidasin kinni ja ostsin ploome, naisterahval polnud igavusest vist midagi teha, muudkui veeretas mesijuttu ja kutsus juba teedki jooma. Aga vaadates palju selle ajaga igasugu kahtlasi tüüpe välja ilmus, kes kõik tahtsid kättpidi tervitada, ratast katsuda ja sõbrad olla, siis lükkasin ettepaneku viisakalt tagasi. Piisas ploomidest küll. Ilma kärakata oli mutt ka nagu oli.

Nii viletsat tuba nagu Vinnitsa kesklinnas olevas hotellis mulle pakuti, pole ma mujal näinud. Pole mõtet kirjeldada, lihtsalt vilets ei tähenda veel midagi, see tuba oli ikka suisa õudne. Aga kuum vesi oli olemas. Ja borsh, muidu igati viisakas kesklinna pubis, polnud ka mingi borsh. Vinnitsa ise on tüüpiline soveti aeg ehitatud betoonlinn, tossavad autod ja ei midagi ilusat. Ehhki looduslikult väga ilusas kohas, suur jõgi läbimas kesklinna. Ainuke hoone, mis silma hakkas oli taastatud kirik, see oli küll kena aga jäi oma kullatud kuplitega seda ümbritseva halli betooni varju.

Hommikul võtsin suuna Valgevenele, viimane ots teest viis ühest aastaid tagasi õhkulennanud aatomielektrijaamast kauge kaarega mööda. Uus asfalt aga kaardiga kokku ei läinud ja palju ei puudunud, et tänu sellel oleks ma hädasse jäänud. Kaart näitas viimasest linnast umbes 40 km piirini (kohalike sõnul 20) ja otsustasin, et ei tangi, sest kohalikku raha enam polnud. Aga tegelikuses oli see tunduvalt pikem, ei ainsatki küla ega bensujaama, vaid paks mets kahel pool ja Valgevene piiri ületasin juba puhtalt bensiiniaurude ja tahtejõuga. Piiriületus ise võttis kümme minutit ja Valgevenes oli tankla õnneks kohe samas. Ning maksta sai nii dollari, euro kui ka kohalikuga. Väga mõistlik.

Valgevene on nii puhtaks vuntsitud, et peerugi on imelik panna, õhk on ka liiga puhas. Aga kui vaadata natuke üle aedade, mis külasid ääristavad, siis paistab vaesus ikka üsna teravalt silma. Ja seda sotsialismiaegset sümboolikat on igas külas. Kolhoosisiltidel viisastakute hoogtööga teenitud ordenid ilusti reas. Linnad on ka viimase peale koristatud, no ei näinud prahti kusagil, aga naervaid inimesi ka ei näinud.

Hotell Babrujskis oli muidu korralik ent pesemiseks oli eraldi vaja pesuruumi võti võtta, nimi pandi kaustikusse kirja ja võtme tagasitoomise kohta tehti märge. Vunts on ikka omal maal sellise korra kehtestanud, et lase olla. Küsisin koridorimuti käest, et kas keppimiseks peab ka luba olema ja kuhu vihikusse selle kohta märge tehakse. Vanamutt (või mis nii mutt, pool pudelit ja jumala kobe tükk) kihistas naeru ja ütles et jaa, jaa ikka luba peab olema. Kuidas muidu. Aga tänu batjale saavad kõik palka ja pensionäridele makstakse pensioni. Küsimuse peale, et on siis ka suur palk ja pension, tõmbus vanamutt tõsiseks ja ütles, et palk on väike ja pension veel väiksem. Vot siis sulle hea elu. Kui hommikul ära läksin siis kontrolliti tuba üle, et kas käterätik on ikka alles ja linad samuti. Küsimise peale, kas siis inimesed tõesti varastavad, vastati, et varastavad ja kuidas veel varastavad. Saa siis sellest paradiisist aru.

Teel Lätti põikasin veel korraks Katõni memoriaali vaatama. Memoriaal on muidugi vägev, midagi pole öelda, natsismi ohvritele on väga mõjuv mälestusmärk püsti pandud ja ka ilusti korras hoitud. Aga kunas püstitatakse mälestusmärk kommunismi ohvritele? Valgevenes kindlasti niipea veel mitte. Seal on endine SSSR ja kogu toonane ideoloogia veel igalpool suures aus. Ei selle kõrvale muud arusaamised mahu.
Aga teed on Valgevenes viimase peal.

Viimaks ometi taas Lätis. Mõned kilomeetrid peale piiri näitas silt mingit kämpingut ja kuna aeg oli juba õhtus siis keerasin sinnapoole. Taskus oli üksik kümme latti ja lootsin selle eest telkimiskoha saada. Kämpingu värav oli kinni ja valvekoerad, suured nagu vasikad, lõid aiataga põrgulärmi. Viimaks tuli ka perenaine ja ütles, et telkimiskoht maksab viis latti. Noh, mul ainult kümme latti ongi. Kümne lati eest saad maja, kuna nädala sees rahvast pole ja majad on nagunii tühjad. Mis mul selle vastu. Nii veetsingi viimase õhtu oma majas, tegin sauna, käisin palja persega järves ujumas ja magasin kaheinimese voodis, kümne lati eest. Magama jäädes teadsin, et veel vaid mõned tunnid sadulas ja selleaasta puhkusereisist on saanud mälestus.

1 comment:

  1. väga muhedad reisikirjad!!!
    jätka samas vaimus.

    ReplyDelete