Kazahstan - Mongoolia 2010

Rohkem pilte näeb aadressil http://album.ee/nael.vasar

Ettevalmistus.

Reisi algus oli eelmise reisi lõpus. Kui ma sügisel veel kahtlesin, kas soov taas Mongooliasse sõita on piisavalt tugev, et seda järgmisel suvel teoks teha, siis kevadeks oli asi otsustatud. Tahtmisele taas kogeda sealsete mägede ilu, kõrbete lõputut tühjust ja selle kõige kaugust kodust, oli võimatu vastu seista. Vahetasin oma Diversioni Transalpi vastu ja sellega oli ka asi otsustatud. Rattavahetus ei toimunud päris ilma südametunnistuse piinadeta. Olin oma Diversioniga kokku kasvanud ja ta oli mind tõesti hästi teeninud. Selline vähenõudlikus ja vastupidavus teeks igale mootorrattale vaid au. Kuid ka heade asjade aeg saab aeg ajalt ümber, kahjuks.

Algul oli TA üsna harjumatu, aga kohanemine läks siiski suhteliselt valutult. TA on lihtsalt uimane aga sellega harjub, hea, et TA on tugevalt pidurdades ettearvatava käitumisega, sarnaselt Diversionile. Ja muidugi TA vedrustus töötab hoopis paremini, mis oli ka üks olulisemaid rattavahetuse põhjuseid.

Eesti- Moskva- Volgograd- Astrahan

Alustasin reisi koos kolme soomlasega, kes plaanisid samuti Mongooliasse sõita. Tegime kevadel plaane, kuidas koos sõita, seltsis on siiski oluliselt turvalisem, lisaks oli see reis neile esimeseks pikemaks reisiks läbi Venemaa ja nende vene keele oskus praktiliselt olematu. Volgogradis liitus meie seltskonnaga veel üks noormees Belfastist, kes oli juba kuu aega teel olnud ja plaanis samuti reisi läbi Kazahstani Mongooliasse.

Kõik sujus suurepäraselt, ilma eriliste probleemideta, kui mitte arvestada palavust ja mõningaid pisiasju, mis seisnesid Venemaa liikluskultuuris ja mõnele ka harjumatust toidust tulnud hädadega. Aga selliste asjadega kohaneb paari päevaga ja Kazahstani jõudes tundsime kõik ennast juba kogenud matkameestena. Pikast päevas sadulas, söögi ja tankimispeatustest, õhtusest laagrist ja telgis magamisest oli saanud harjumuspärane rutiin.

Kazahstan

Kui Venemaa on lihtsalt pisut harjumatu, siis Kazahstan on juba hoopis teine maailm. Lääne-Kazahstani teed on valdavalt äärmiselt halvas seisus, ajuti juba nii viletsad, et lihtsam on sõita pikki steppi ja kõrbet.

Keskmine kiirus langes nii alla, et päevaga suutsime läbida vaevalised 300 km. Lisaks veel meeletu palavus, õhutemperatuur + 45 ja pilvitu taevas. Tolm, palavus ja vilets tee olid äärmiselt väsitavad ja panid proovile nii masinate kui meeste vastupidavuse.

Umbes 800 km pärast Kz piiriületust murdus TA tagaamordi kinnitus. Olin sellest tõsiselt häiritud, sest arvasin alguses, et ka amordi varras on kõveraks paindunud. Õnneks see siiski nii ei olnud, ja tõeline vedamine oli see, et murdumine toimus ühe küla juures. Leidsin sealt ka mingi isetehtud elektrikeevituse, millega sai amordi kinnitus sedavõrd kokku lapitud, et sain lähemasse linna sõidetud. Kuna esialgne keevitus sai tõesti halvasti tehtud, otsustasin linnast ( Quandyaghash) parema keevitaja otsida ja maksku, mis maksab, see kinnitus korralikult ära parandada.

Leppisime soomlastega kokku, et nad sõidavad Araali suunas edasi ja ma üritan oma asjad ise korda saada. Ja kui ma neile järele ei jõua sõita, siis saame hiljem Ida-Kazahstanis kokku.

Kuna remont ja kogu asjaajamine võttis sedavõrd palju aega otsustasingi läbi Astana Ida- Kazahstani sõita, seda enam, et kui muu Kazahstan on mulle tuttav, siis idaosa mäestikud oleks mulle täiesti uus kogemus.

Kazahstan on ääretu, igas mõttes. Ääretu avarus, ääretu loodus, kontrastid seinast seina. Ääretu vaesus ja ääretu rikkus, maa erinevad regioonid erinevad üksteisest täiesti. Pealinn ja selle ümbrus oma modernsuse ja kiirteedega on hoopis omaette maailm. Suurte linnade keskused on hästi korras ja hoolitsetud, samas kui väikelinnad ja maa äärealad on väga mahajäänud ja elavad alles möödunud sajandis. Kuid inimesed on kõikjal väga külaliselahked ja suhtumine välismaalastesse on hea.

Ida- Kazahstan on kauni loodusega, mäed ei ole kõrged aga koos Irtõshi veehoidlaga huvitavad ja vaatamisväärsed. Kuid paljud veehoidla äärsed kohad, kuhu autoga ligi pääseb, on väga ülerahvastatud ja suvilaid täis ehitatud. Arhitektuur seinast seina, vene ajal ehitatud räämas kortermajad kõrvuti freespalkhoonete ja vägagi korralike suvilatega. Teed nende ümber aga väga viletsas seisus. Mägede vahel käib aga usin teede ehitus, nii et paari aasta pärast saab tõenäoliselt sellest piirkonnast rahvarohke ja ilma igasugu võluta tavaline puhkekoht.

Altai-Krai ja Mägi- Altai

Pärast Kazahstani palavust oli ilma muutus teisel pool mägesid isegi hea. Altai Krai otsustasin läbida võimalikult otse ja, et sadas igal päeval, siis olid kohalikud teed, mida mööda liikusin, kaetud libeda kleepuva pinnasega. Vihmahood olid koos ränga äikese ja tuulehoogudega.

Ringiga sõites aga oleks ma teinud umbes 500 km haagi, mööda igavaid asfaltteid. Parem oli sõita natuke aeglasemalt aga näha külasid ja kohti, kus välismaalased tõenäoliselt iial ei käi.

Piirijõest Altai Krai ja Mägi Altai vahel, viis üle ühesuunaline puust rippsild. Järjekord autodele oli vähemalt viis kilomeetrit, et mootorrattal sillale saada läks ka paar tundi, sest kohati oli võimatu autode vahelt sillale lähemale sõita. Sild oli libe nagu klaas ja sügavalt lookas, sain selle siiski ilma kukkumata ületatud.

Veetsin kaks päeva Gornyi Altaiskis. Ratas vajas hooldust, õlivahetust ja ma ise tundsin, et vajan samuti puhkust. Tundsin, et jään haigeks, alguses arvasin, et olen lihtsalt külmetanud. Aga tegelikult olin mingilt putukalt hammustada saanud ja sellele järgnes tugev allergiline reaktsioon. Mul pole kunagi sellist asja olnud, kuigi olen saanud nõelata kõikvõimalikelt putukatelt, mis seekord oli, ei tea. Olin nädala raskelt haige, nägu paistetas täiesti üles, palavik ja ääretult vilets enesetunne. Alles Mongoolias olles hakkasin ennast taas normaalselt tundma.

Sõitsin nädala Mägi-Altais ringi, keerasin väiksematele külateedele ja nautisin loodust niipalju kui haigus seda võimaldas.

Mongoolia

Olin terve aasta seda taaskohtumist oodanud. Müstiline maa. Müstiline, müstiline, müstiline. Avastasin, et olin piiriületusel oma mapi ära kaotanud. Selles olid mu kaardid ja märkmik. Või pandi see mul Mongoolia tollis pihta. Igatahes olin ilma kaardita ja ainuke orienteerumisvahend mu mälu ja kompass. Esimesed 300 km sõitsin puhtalt mälu järgi ja niikaua kuni teed kulgevad mägede vahel on eksimise oht väike.

Hiljem kui teed viivad kõrbesse, eksisin korduvalt aga hea õnn ei jätnud mind kordagi maha. Varusin piisavalt vett ja bensiini kaasa ja nii võisin ma endale kõrvalekaldeid lubada. Nendesse paari linna, mida läbisin, sattusin alati õhtul, kui kauplused olid suletud ja nii polnud mul ka võimalust endale kaarti muretseda. Viimaks ostsin kaardi ühelt rekkajuhilt, kellelt ma teed küsisin. Aga vaja mul seda siis enam ei läinud. Olin omaks võtnud sealsete teede loogika, küsisin alati kohalikelt üle, kuhu suunas Ulaanbaatar jääb, kust saab bensiini ja nii teadsin alati u 50 km täpsusega, kus ma olen.

Mongooliast läbisõit võttis nädala, kaheksanda päeva lõunaks olin teisel pool maad Venemaa piiril tagasi. Pikki mägedevahelisi orge, steppi, täiesti elutut kõrbe, mageda ja soolase veega järvi. Mudaseid tasandike 2000 m kõrgusel mägede vahel ja kümnete kaupa suuremaid ja väiksemaid jõgesid. Metsikuid kaameleid, jakke, hobuste ja kitsekarju. Paar tolmunud linna, buda kloostrit ja küla kesk tühjust.

Kullakaevajad Gobi Altai mägedes ja nende kuld.

Ja ettearvamatu ilm, kord palavus ja kirkast taevast põletav päike, kord äkilised rajuhood tugeva vihma ja tuulega. Teisel õhtul kui olin just magama jäänud, tuli selline tuul ja vihmahoog, millist pole ma kunagi varem kogenud. Möödunud aastal Kazahstanis Balhashi järve ääres ehk. Õnneks olin telgi ühte nurka pidi ratta külge sidunud, tundus nagu oleks reaktiivlennuk kõrval oma mootorid käivitanud ja keegi mingi järve tagurpidi keeranud. Äärmiselt stressi tekitav olukord ja üsna ärevate tunnetega veedetud öö. Hommikul oli õhk mingitest pehmetiivalistest putukatest nii paks, et suutsin asju kokku panna vaid kiiver peas. Muidu poleks midagi hingata olnud. Maapind oli selles kohas peamiselt liiv ja kiviklibu, õnneks, oleks savi, ma ei kujuta ette, kuhu see vesi öösel oleks valgunud. Läbisin mitmel korral savivälju, milles oli näha voolava vee poolt uhutud kõrged vallid ja kohati oli maa raskelt läbitav.

Rasked olid ka tuiskliiva täis orud, pehmed ja liiva täis tuisanud pikkade tõusudega. Mootori jahutusventilaator ei saanud hetkekski puhkust.

Siiski pidas ratas hästi vastu. Kolm auku tagarehvis ja korra katkenud siduritross ei vääri erilist mainimist. Arvestades, millistes tingimustest suur osa reisist möödus, siis võin öelda, et leidsin oma Diversionile igati väärilise järglase.

Transalp on nagu inetu pardipoeg. Tema disaini ja väljanägemist saab ilusaks pidada vaid rängalt purjus olles. No ei ole ilus. Aga selle koore all peitub sitke ja vastupidav ratas, mis käivitub iga ilmaga ja veab oma koormat nurisemata. Ka 3500 m kõrgusel mägedes ja päevade kaupa vihmas ligunedes. TA v-twinil puudub särtsakus, ja kiirusel üle 150 jääb ta hingest kinni. Kuid, oma tagasihoidliku podinaga viib ta oma omaniku turvaliselt ka kõige kaugemasse maailma kolkasse ja toob sealt ka tagasi. Ja see loeb.

Burjaatia-Baikal ja tagasi koju

Burjaatja on maa, mida võiks veel vaatama minna, või olid need burjaatja naised, mis selle maa ilusaks teevad. Tõelised kaunitarid, ei mingit pilusilmsust vaid väga puhaste ja kaunite näojoontega. Ja kaunite proportsionaalsete kehadega, suhteliselt väikest kasvu aga kõik parajalt paigas. Isegi keskeas naiste hulgas hakkas silma hästi säilinud ja hoolitsetud persoone. Seevastu mehed jätsid masendava mulje. Tundub, et alkohol ja tubakas on nende hulgas tugevat lõikust pidanud. Aga see on vist enamiku põhjarahvaste ja Siberi väikerahvaste hädade allikas. Kahju.

Baikal ei tekitanud minus erilisi emotsioone. See Baikali osa, mida mööda läheb Siberi magistraal, on tihedalt asustatud ja tööstust hakkab ka palju silma. Ikka on kuskil mingi korsten tossamas. Külad ja linnakesed on tüüpilised „vene“ külad, milledes pole midagi tähelepanuväärset.

Tee Irkutski ja Krasnojarski vahel on osaliselt sama vilets kui Kazahstanis või Mongoolias. Vihmas porine ja nii auke täis, et kohati oli kiirus vaid 40 km/h. Nii rikas maa nagu Venemaa võiks oma peateed ikka kuidagi korras hoida. Kõrvalteedest ei tasu rääkidagi. Ehkki ei saa salata, et suurte linnade juures ja osa trassist on väga korralik tee. Ja teede ehitust näeb paljudes kohtades.

Tjumeni oblastis ilmusid suurte maastikupõlengute märgid ja jätkusid sudu ja põlenud metsaga kuni Moskvani. Kostroma oblastis oli teeäär kümnete kilomeetrite ulatuses palistatud tormimurruga. Suur maa ja suured hädad.

17900 km, 42 päeva. Kiirelt ja märkamatult möödunud aeg. Hea, parasjagu väsitav reis oli. Aga sellega on nagu viina joomisega. Kuni pohmell kestab, tundub et enam iial ei joo. Aga läheb paha üle ja natukese aja pärast tahaks nagu jälle. Lumiste tippudega mägesid, lõputuna silmapiirini ulatuvat kõrbe, õhtul lõkkel valmistatud toitu, telgis magatud und ja sirget maanteed, mis viib kaarega ikka tagasi koju.

Mõned pildid Mongoolia inimestest, ääretult sõbralikud ja lahked tüübid, kuigi vahest oli üksteisest arusaamisega raskusi.