Kaucasus 2011

Pildid on aadressil:  http://pilt.postimees.ee/kasutaja/vasar/Kaucasus_2011/1866

Hakkasin mõtlema, et mida ma teadsin Kaukaasiast enne kui selle reisi tegin. Õigupoolest ei kuigi palju. Loomulikult olin ma lugenud paari rännuraamatut ja üht teist veel, teadsin Tshetsheenia sõjast ja seda, et piirkond on endiselt rahutu. Aga pean häbiga tunnistama, et vaatamata sellele, et Kaukaasia on Euroopa osa ja vana kultuurmaa, olid minu teadmised selle piirkonna kohta ikka väga piiratud. Sellegipoolest olen mitmed aastad mõelnud, et võimaluse avanedes tahaks ma seda maailma nurka vaatama minna. Noh, võimalusi loome me endale ise ja selle suve reisisihiks saigi valitud Kaukaasia. Kalmõkia, Dagestan, Tshetshenia, Ingushetia, Kabardino-Balgaria, Põhja-Osseetia ja Gruusia.

Sõit sinna möödus ilma eriliste seiklusteta, läksime kahekesi, mina ja Vassili ja otsustasime, et sõidame mitte läbi Moskva, vaid pikki Valgevene ja Ukraina piire lõunasse ning sealt juba ida suunas kuni Kaspia mereni. Ja siis järgemööda läbi Kaukaasia maade Gruusiasse, ning seal juba vaatab, kuidas edasi.

Külastasime Katõni massimõrva ja Kurski lahingute memoriaali, aga neid siiski vaid sellepärast, et kohad jäid parasjagu teele ja jätkasime matka Kalmykia steppide suunas, mida peetakse Kaukaasia alguseks.

Üritasime peamagistraale vältida ja valisime kaardilt võimalikult otsest teed. Ja eks Venemaa oskab teedega ikka üllatada, kaardil märgitu ei pruugi tegelikusega alati kokku minna ja nii juhtus meilgi paaril korral, et kaardil olev tee osutus, kas siis mitte päris selles suunas minevaks või korra ka nii, et lõppes üldse ühes külas otsa. Kohalikud naersid, et kaardile ju tee joonistati aga maastikule lihtsalt unustati ehitamata. Õnneks läks sealt ikkagi põldude vahelt "vankritee" edasi ja 14 km pärast hakkas ka kaardile märgitud päris tee uuesti pihta.

Hea, et polnud vihma sadanud ja tee oli kuiv, see viis läbi kahe sügava oru ja sinna laskumised ja orust tõusud olid eelnevate sadude poolt üsnagi ära uhutud. Venemaa mustmuld on sõidetav täpselt sinnamaani kuni see on kuiv, natuke vett ja maapind muutub kleepuvaks poriks, milles mootorrattal sõitmine on vägagi vaevaline. Saime seda telkimiskohta valides ka proovida. Paarsada meetrit suurelt teelt kõrvalesõitmist tähendas meile mõlemile külilipandud rattaid.

Kalmõkia meenutas mulle üks-üheselt Lääne Kazahstani. Ainult selle vahega, et tee oli tunduvalt parem. Muu aga täpselt sama, silmapiirini ulatuv kuivanud stepp, soolajärved siin seal ja meeletu palavus. Ning rändirtsud, mida oli kohati nii palju, et ilma tuuleklaasi taha varjumata oli raske sõita. Nagu väikesed kamikadzed lendasid nad vastu kiivrit ja ratast.

Õhtuks jõudsime Kaspia mere äärde aga merd ennast me veel seekord ei näinud, nimelt oli mereäär piirivalve poolt suletud ja nii lõime oma laagri üles merest kümmekond kilomeetrit eemal Lagani linnas, merre suunduva kanali ääres, mingis pooleldi mahajäetud kalasadamas. Valvur, 75 aastane kalmõk, võttis meid lahkelt vastu ja lubas oma telgid otse lagunevate laevade kõrvale, vee piirile panna. Igati uhke öömaja, saime kanalis ujuda ja ennast pesta, ainult magada ei saanud eriti, õhtul häiris kohalike elanike lärm, teiselpool kaldal lõbutseti täiel rinnal, hele naisenaer kõlas üle vee nagu udupasun ja vastu hommikut tegid küla koerad sellist lärmi, et korralikust unest ei tulnud midagi välja.

Dagestani jõudmiseks tuli taas kaardilt näidatud tee ja tegelikuse vastuolu ületada. Kaardile laia musta joonena märgitud magistraal osutus tegelikuses vaevaliseks pinnaseteeks läbi kõrbe, ei asulaid ei bensiinitanklaid. Kuna reis oli alles alguses, siis otsustasime säästa nii rattaid kui ka ennast ja tegime 100 km ringi, et siiski asfaldil püsida. Selles palavuses teineteise tolmus sõitmine lihtsalt ei meelitanud.Dagestani piiri ületasime väikese ärevusga, mul on reisidel alati "maailma raadio" kaasas ja kuulasin õhtuti huviga erinevate maade ja raadiojaamade venekeelseid saateid. Kizljaris oli just lõppenud  erioperatsioon "mässuliste" vastu. Siiski patrullid ja teedel olevad politseipostid ei teinud meile liikumisel mingeid takistusi. Kontrolliti dokumente ja küsiti, mis plaanid meil on ja lasti edasi liikuda. Peatusime vaid tankimiseks ja söömiseks ja sõitsime joonelt Mahachkalasse, kus meid võtsid vastu kohaliku motoklubi  Black Eagles Dagestan MC  liikmed. Olin juba talvel varakult loonud suhted kohalike motomeestega nii Dagestanis kui ka Tchetchenias, et olla kursis kohalike olude ja tingimustega.

Mahachkala osutus minujaoks just selliseks linnaks nagu ma olin oodanud. Paljude erinevate aegade ja kultuuride seguks. Linn elab oma tormakat elu, tänavad on täis siginat ja saginat, inimesed tegelevad oma igapäevaste asjadega ja pingeid, mis valitsevad maad, märkab vaid sellest, et linna sissesõidud on tugeva relvastatud politsei ja sõjaväe valve all. Tagantjärgi pean siiski märkima, et Dagestan ei erinenud selles suhtes ülejäänud Põhja-Kaukaasiast ja pean ka seda tunnistama, et ma ei tundnud ennast seal sugugi teistmoodi kui teistes Vene Föderatsiooni osades. Eks üksikisiku turvalisusega peab sellel suurel maal igal pool tähelepanelik olema.

Black Eagles Dagestan MC liikmed võtsid meid kohe alguses väga südamlikult vastu. Võõristus kadus esimeste hetketega ja kuulus Kaukaasia külalislahkus pole õnneks kuhugi kadunud. Tegemis on minuarust väga ühtehoidva ja tugeva oma identiteeditundega motoklubiga. Nende hulgas oli meeldiv viibida, rääkida oma maadest, inimestest ja praegusest olukorrast.

Dagestan erineb Eestist palju aga samas on meil ka väga palju ühist, nii nagu ka teiste Kaukaasia rahvastega. Me kõik oleme väikerahvad suure ja agressiivse impeeriumi äärealadel, teinud läbi keeruka ajaloo ja üritame selle juures säilitada oma rahvaste ajalugu, keelt ja kultuuri.

Dagestan on 5000 aastase kultuuriajalooga, ääretult kauni looduse ja südamlike inimeste maa, mis vaatamata praegusele keerulisele olukorrale, üritab säilitada oma nägu. Loomulikult pole see kerge, maal, kus elavad kümned erinevad rahvad, kes räägivad täiesti erinevaid keeli ja kelledel on väga erinevad ajaloolised taustad ja ka praegused huvid. Dagestan on olnud läbi ajaloo erinevate kultuuriliste, kaubanduslike ja sõjaliste jõudude ristumiskohaks. Alates Aleksander Suurest, Rooma impeeriumist, Pärsiast ja Mongolite Impeeriumist. Lõpetades Vene Impeeriumi mõjudega viimase paarisaja aasta jooksul. Dagestan oli oluline Suure Siiditee sõlmkoht. See kõik on tugevalt kujundanud maad ja sellel elavaid rahvaid. Dagestanil on ka ajalooline kogemus oma riiklusest ja iseolemise soov ei ole keeruliste aegade tuultes kadunud. Mulle jättis Dagestan väga sügava ja positiivse mulje.

Dagestanil on suur potentsiaal olemaks turismimaa, kus leidub nii grandiooseid loodusnähtusi, meri, mäed ja ajaloolised linnad. Derbent on UNESCO tähtsusega ajaloomälestusmärk. Sealne Narõn-Kala kindlus ja linn pakuvad igale ajaloohuvilisele midagi ja loomulikult kõigele lisaks kohalike elanike külalislahkus. Loodetavasti praegune rahutu olukord laheneb ja Dagestan avaneb maailmale sellisena nagu ta seda väärib.

Tchetchenia on ehk tänu kahele lähiajaloos peetud sõjale, hetkel enim tuntud piirkond Põhja-Kaukaasias. Siiski on sõja jäljed seal praktiliselt likvideeritud. Nägin pealinnas vaid ühte purustatud ja lahingujälgedega maja. Maa on suur ehitustanner, kõikjal taastatakse purukspommitatud külasid ja linnu ja suures osas on maa uuesti ülesehitatud. Ja Tchetchenia torkab ka silma oma puhtuse ja korrastatusega, erinedes sellega selgelt muust Kaukaasiast. Valitseb tugev isikukultus ja kogu võim on koondunud Kadõrovi ja tema  pooldajate kätte. Kõikjal on praegust võimu ja kahte isikut, Kadõrov vanemat ja nooremat, ülistavad plakatid. Veidi vähem näeb Putinit ja mõnel plakatil on ka Medvedevi portree.

Isikukultus sellises vormis nagu Tchetchenias tundus mulle väga võõrana, siiski ei saa eitada seda, mida sellel paljukannatanud maal on viimaste aastatega tehtud. Groznõi on puhas, laiade tänavate ja heakorrastatud majadega kaasaegne linn. Rajatud on korralik teedevõrk ja ka külad, milledest läbi sõitsime, jätsid hea mulje. Põllumajandus on toimiv, kõikjal tasndikel olid korralikult haritud põllud. Ja mis väga oluline, Tchetcheenia on nii kohalike kinnitusel kui ka tegelikuses väga turvaline. Samas on see saavutatud ilmselt väga jäigalt sealset ühiskonda ohjates. Me ei näinud sealsetes kauplustes mingit alkoholi, isegi õlut mitte. Kõikjal on turvamehed ja külades ja mägiteedel relvastatud formeeringud korda tagamas. Mäed aga on täielikult föderaalvägede kontrolli all ja liikumine sealsetes piirkondades piiratud. Aga veelkord - kogu Põhja -Kaukaasia on hetkel nagu suur püssirohutünn ja praktiliselt kõikjal sõjaväe või poolmilitaarsete formeeringute kontrolli all. Kõikide linnade ja suuremate asulate teed on valvepostidega kaetud. Selles suhtes ei erine Tchetchenia muust Põhja- Kaukaasia osadest.

Suhtumine meisse oli siiski hea. Föderaalstruktuuride poolelt viisakalt vaoshoitud ja kohalike relvaformeeringute poolt väga soe. Kuuldes, et oleme Eestist, olid kõik väga üllatunud ja ei varjatud oma imestust. Meile pakuti sõdurilõunat ja võimalust jääda laagrisse samasse, kus asus valvepost. Veetsime suurepärase pealelõuna koos meestega, kes juba 10-15 aastat on relv käes kaitsnud oma kodu. Oli palju , millest rääkida. Samas oli ka termaalvee allikas, millest voolas 70 kraadist tugeva mineraalidesisaldusega vett. Pärast u 100 m pikki kaljusid voolamist, oli kivisse uuristatud lohud milles vesi oli jahtunud u 50 kraadile ja milledes sai vanni võtta. Kohalike sõnul on sel veel tugev tervistav toime ja seda võib uskuda.

                                    

Võtsime kuuma vanni nii õhtul kui ka järgmisel hommikul enne ärasõitu. Koht on ka kohalike hulgas väga nõutud ja inimesed tulevad pikkade vahemaade tagant, et tervistavast kümblusest osa saada.

Groznõis võõrustas meid kohalik motoklubi Wild Division Taas väga südamlik vastuvõtt, klubi liikmed tutvustasid meile oma linna ja korraldasid meile lõunasöögi kohaliku koloriidiga restoranis. Veelkord, Groznõi on puhas ja korrastatud linn, kaasaegsete elurajoonidega ja mastaapse kesklinnaga. Arvestades, et 97% linnast oli teise sõja lõpuks purustatud, siis nüüdne ülesehitus on muljetavaldav.

Kesklinnas on hulgaliselt hooneid, mozhee, staadion, ajaloo memoriaal ja valitsuse hooned, mis on tähelepanu äratanud ka väljaspool Vene Föderatsiooni. Nii on mozhee näiteks Euroopa suurim ja selle keskel olev kristall lühter kindlasti samuti omalaadne rekord. Raha igatahes pole kokku hoitud.

"Kuulsuse Allee" ja Ahmat-Hadzhi Kadõrovi muuseumist lahkusin ma siiski segaste tunnetega. Tänu giidile sain ma palju teada tchetcheenlaste ajaloost aga viimase 20 aasta sündmused on seal väga ühekülgselt esindatud ja isikukultus sellisel viisil nagu seda seal näidatakse, jäävad mulle ikkagi väga võõraks. Üritatakse jätta muljet, et enne Kadõroveid pole teisi tshetsheenide juhte olnudki. Samas kohalikega rääkides hakkas kergem, rahvas pole unustanud oma kangelasi.

Tshetsheenia kahe sõja kohta on sedavõrd palju vastuolulist teavet, et mina ei oska kindlasti hinnangut anda. Aga teades, kuidas Vene Impeerium on käitunud eelnevates sõdades, see, mis on toimunud viimased 250 aastat  Eestis ja teistes Balti riikides, Ukrainas, Kesk- Aasias, Kaukaasias ja mujal,  jääb minu poolehoid alati väikerahvaste poolele. Ma ei poolda vägivalda ja metsikusi tehti mõlemal poolel, aga ühel poolel on olnud 140 milj elanikuga imperialistlik suurriik (pindalalt) ja teisel pool alla 1 milj. elanikuga väikerahvas. Siin pole mõtetki rääkida mingist "õiglasest" sõjast.

Ingushetia, Kabardino-Balgaria ja Põhja Osseetia palju suurt uut Põhja Kaukaasia muljetele enam ei lisanud. Millist orgupidi me ka ei üritanud mägedesse sõita, ikka oli ühel hetkel politsei või sõjaväepatrull vastas ja tee kinni. Mõtlesime, et sõidame Elbrusele, sest teadsime, et ametlikult lõppes sõjaline operatsioon seal juuni lõpus. Tegelikus tähendas aga seda, et me ei jõudnud isegi Tõrnõauzi. Kõigepealt pidas meid politsei kinni ja üritas raha välja pressida aga lasi pärast veerandtunnist jagelemist niisama edasi sõita, seejärel pidas meid kohalik relvaformeering kinni ja oh imet, lubas ka edasi sõita. Viimaks (kolm on kohtu seadus) peatas meid juba sõjaväepatrull ja pärast põhjaliku dokumentide kontrolli ja ülemustega nõupidamist kupatati meid ikkagi tagasi. Olime tõsiselt pettunud, Elbrus oli me reisi üks eesmärkidest ja nüüd jäi see isegi kaugelt nägemata. Sõitsime tagasi Nalchikusse ja küsisime kohalikelt, et millist teed mägedesse pääseb ning mõningase keerutamise järel leidsime siiski sellise oru, mida mööda saime u 50 km mägede vahele sõidetud, enne kui taas tõkkepuu ja automaaditoru me tee kinni pani. Sattusime õnneks siiski sellisesse kohta, kus sõjaväelased meisse väga sõbralikult suhtusid ja lubasid naabrusesse laagrisse jääda. Kasutasime võimaluse ära ja jäime kaheks ööks, et järgmisel päeval ka kohapeal ringi tiirutada. Tee viis Kabardino-Balgaria kõrgmäestiku kaitsealale, aga kõrgmägedest nägime vaid ühte tippu oru lõpus. Tõkkepuu ja mees püssiga olid vahepeal.

Sellegipoolest oli ka see org oma küla, käänulise tee, tunneli ja tormava jõega oru põhjas visuaalselt väga atraktiivne ja igati vaatamist, sõitmist väärt.

Aga edasi viis tee juba läbi Vladikavkasi pikki Suurt Gruusia Sõjateed sinnapoole, kus voolavad veinijõed ja kõrguvad samuti ilusad mäed.

Gruusia piiriületus pani veel korraks me närvid proovile kui mingi kohaliku suurusjärgu ülemus just Gruusia poolel üritas meid kõigepealt Venemaale tagasi kupatada. Kusjuures kohe peab ütlema, et Venemaa piiripunkt toimis väga hästi ja ilma mingite tõrgeteta. Ja nüüd siis Gruusia poolel prooviti meile selgeks teha, et see piiripunkt on EU kodanikele kinni. No tule taevas appi. Ajasime ikka oma jonni edasi ja pärast väikest sõnelust löödi meile viimaks maale sisenemise templid passi ja öeldi "tere tulemast". Ei hakanud seal enam eriti tänamagi, vaatasime kuidas minema saame, enne kui keegi järjekordne ülemus ümber mõtleb.

Ja edasi oli kõik vaid ülivõrdeis. Gruusia on lahke, ilma piiranguteta, turvaline ja turistisõbralik maa. Igas mõttes. Esimesest hetkest peale tundsin ma seal ennast kui kodus. Loomulikult on Gruusia kiiksuga maa, aga hea kiiksuga ja see mulle meeldis.

Ja siin lagunes ka me väike reisiseltskond. Vassilit tõmbasid kaugused ja pikad päevamatkad ja ta otsustas läbi Lääne-Gruusia Türgimaale minna ja sealt ümber Musta mere tagasi koju. Mind tõmbasid mäed ja kitsad käänulised teed ja kuna ka ratas hakkas kergelt väsimuse märke ilmutama siis otsustasin sõita pigem vähem aga sedajagu huvitavamates paikades ja ma keerasin ratta Suur-Kaukasuse mäestiku südamesse, Tusheti looduskaitseala suunas.

 Natuke oli kahju, Vassili osutus meeldivaks kaaslaseks aga tuleb tunnustada igaühe õigust sooritada "oma" reis, mis hiljem hinges kriipima ei jääks. Et vot, tahtsin teha seda ja käia seal, aga teised ei tulnud kaasa. Seda enam, et edasi olid juba maad, kus turavlisus ei ole enam selliseks küsimärgiks kui Põhja-Kaukaasias.

Tusheti kaitseala asub Suur-Kaukasuse ahelike keskel, üheltpoolt voolavad jõed Dagestani suunas kuni Kaspia mereni ja teiselt poolt Gruusia südamaa Kaheetia tasndikele. Juurdepääs veerevale trantspordile on võimalik vaid paaril suvisel kuul, muul ajal katab mäekurusid ja orge paks lumi ja trantsport toimib vaid helikopteri abil. Ning tõesti, ka kesksuvine teekond sinna pani proovile nii mu enda kui ka ratta kogu võimekuse. Tee on kohati vaid paari meetri laiune veest uhutud kivisäng kuristiku kohal. Teele jääb ka kõrgeim autoga läbitav mäekuru Kaukaasias, Abano mäekuru, mis ühtede andmete järgi on 2850 m ja teiste järgi 2920 m kõrgusel. Igatahes vahet pole, mäekuru oli mõlemal päeval, mil ma selle ületasin paksus pilves ja seal näha polnud nagunii midagi.

Ja kuigi teel liikus ka kohaliku rahvast, tundsin ma ennast tõelise maadeavastajana. Autoga seal ikka käiakse aga mootorrattal.... no küllap ka. Siiski olid kohalike silmad nagu tõllarattad kui nad mind nägid. Tee ise oli nagu muinasjutt, u 60-65 km kitsast kaljudele klammerduvat, hulgaliste serpentiinide ja järskude tõusudega rada, ikka sügavamale ja sügavamale mägede vahele. 

Kui ma lõpuks Omalo külasse jõudsin, tundsin lausa kergendust, tee oli tõesti stressi tekitav ja õhtu tuli ka juba peale. Külas aga ootas veel eraldi üllatus. No pole vist maailmas sellist kolgast, kus teist eestlast juba ees ei oleks. Ja nii ka siin. Kristina Võrust !!! ja Karen Rootsist, veetsid siin oma puhkust. Mõlemad töötavad vabatahtlikena Tbilisis, mingis inimestele head tegevas organisatsioonis.

Panime oma laagrid kõrvuti üles ja korraldasime väikese "pioneerilõkke". Ma oleks küll veini tahtnud juua aga kohapeal oli kahjuks vaid õlu müügil. Sellegipoolest oli tore kohata kaasmaalast nii kaugel kodunt ja veeta koos üks laagriõhtu.

Aga veinini me jõuame, seniks veel mõned pildid Tusheti kaitsealalt.

Mastaapsetest vaadetest seal igatahes puudust ei ole. Kahjuks olid pilved madalal, seetõttu pole fooniks Kaukasuse peaaheliku lumiseid tippe.

Aga nüüd siis veinist. Mägedest taas allatulnuna, otsustasin jõeääres väikest puhkust pidada ja nagu teelt alla keerasin, nii sattusin kohe kohalikule seltskonnale, kes parasjagu alustas pikniku pidamist. Sashlõkk oli just sütele asetatud ja naispere kattis lauda. Ja kaukaasiale omase külalislahkusega kutsuti mind peost osa saama. Tagasihoidlik ja häbelik nagu ma olen, ei lükanud ma kutset tagasi vaid sättisin "suu sekki mööda" nagu vanadel eestlastel kombeks.

Siis istuti lauda, ja oi oi, oli see vast pidu. Rohkelt süüa ja veelgi enam juua. Noort, selleaasta saagist tehtud  kaheetia veini. Ning nagu Gruusias kombeks, lausuti pikki tooste, millest ma midagi aru ei saanud aga lauanaaber üritas mulle oma vene keele oskuste piires neid tõlkida. Joodi Gruusia terviseks ja joodi esivanemate ja pere terviseks. Joodi sõpruse ja heade suhete terviseks. Ja joodi Eesti ja külaliste terviseks. Algul klaasist ja mõõdukate kogustega ja hiljem sarvest nii, et kõhud veinist punnis.

Loomulikult ei puudunud külalisepoolne toost Gruusia ülistuseks ja rahva kiituseks. Pidasin selle eesti keeles ja tõlkisin hiljem kõigile arusaadavaks. Ilusa maa ja külalislahke rahva auks. Proosit!

Pidu jõudis kiiresti sellesse faasi, kus ei puudunud "sügavad filosoofilised arutelud" kõikvõimalikel teemadel ja omavaheline vennastumine. Lühidalt, ma ma jõin ennast nii kapsaks, nagu ma seda juba ammu pole olnud. Aga igavesti tore oli.

Tore oli sinnamaani, kuni järgmisel hommikul üles ärkasin. Räägitakse, et kõige hullem on õllepohmakas, mulle tundub, et kõige hullem on parasjagu käimasolev pohmell. Õnneks olid võõrustajad mulle jätnud kaks liitrit seda sama veinikest ja teadagi, mis suures koguses mürk, see väikses koguses arstirohi. Pluss karastavad suplused jäises mägijões ja mõtisklused alkoholismi kahjulikusest ja enda osalemisest selles. Siiski lubadusteni, enam mitte iial juua, ma ei jõudnud. Enne hakkas enesetunne paranema.

Pealelõunaks olin ma juba sellises konditsioonis, et võisin oma Gruusia odüsseiat jätkata. Gruusia on veel selles suhtes hea maa, et vahemaad on väikesed ja selleks, et uusi elamusi koguda ja kohti näha, ei pea pikalt sõitma. Veel meeldis, et maa on 100% turvaline. Kõik kinnitasid, et pole vahet kuhu telgi ööseks panen, keegi ei tule tülitama. Ja nii ka oli. Korra ööbisin suurest maanteest 50-ne meetri kaugusel lagedal väljal tamme all. Aga kõrvale jäi nii kaunis org, et ma ei suutnud sellele vaatele vastu panna. Autod sõitsid mööda ja sõitjad lehvitasid aga mingit tunnet ka ei tekkinud, et pole sobiv ja turvaline koht telkimiseks.

Ja sellega, kes loodust armastab, räägib loodus oma imelisel ja mitmekõlalisel keelel. On see siis langeva lumehelbe vaikne sahin vastu telgiriiet, või möirgav torm. Selles on alati leebe suhtumine kõigesse elavasse, sest loodus ei tunne personaalset vihkamist. Talle on kõik ühtmoodi võrdne.

Gruusia kirikud on ikka seal rännanud inimestele silma jäänud. Ja kuidas saakski olla teisiti ühel vanimal kristlikul maal. Neid on mägede otsas,

kindluste müüride vahel,

all orgudes

ja keset vett.

Igal oma ajalugu ja saatus jutustada. Kui peaks ühe lausega Gruusiat iseloomustama siis see oleks, Gruusia on kaunite mägede, hea veini, toidu, iidse kultuuri ja sõbralike inimeste maa. Nii lihtne see ongi. Mulle kui kalasõbrale oli väikeseks üllatuseks ka see, et valdavalt lihatoitude poolest tuntud maana, pakuti seal ka väga maitsvat kala. Sellist, kuumas õlis krõbedaks praetud koorikuga. Väga suupärane vaheldus.

Linnadest ma pikalt ei kirjuta, Tbilisi on samasugune sipelgapesa, nagu neid terves maailmas igaltpoolt võib leida. Vanalinnal muidugi omapära jagub aga nõuka ajal ehitatud linnaosad on samasugused kui teisedki sotsialismiajal ehitatud linnad, mis Atlandi ookeani ja Vaikse ookeani vahele jäävad. Ma ei oska nendes hallides-pruunides betoonkarpides, klotsides, püramiidides ja kerades, midagi hinnata. Mtshketa oli küll ilus koht aga siiski selgelt turistidele orienteeritud näidislinn. Tavalised linnad polnud ükski niimoodi üles vuntsitud ja külad nägid kohati päris räämas välja.

Ja nii see reis siis läks, hulgaliselt ilusat loodust, huvitavaid kohtumisi ja head mälestused kõigist neist paikadest, mis teele jäid. Ja loomulikult südamlik ja soe suhtumine kõikide inimeste poolt, kellega kohtuda tuli.

Ning oligi viimane laagripaik, enne lahkumist. Gruusia ja kogu Kaukaasia jätsid mulle sügava jälje ja see on taas üks nendest kohtadest, kuhu tahaks kindlasti veel tagasi tulla. Loodetavasti normaliseerub olukord ka Põhja-Kaukaasias ja piirkond muutub sama turistisõbralikuks kui Kaukaasia lõunakülg.

Otsustasin lühimat teed tagasi Eestisse sõita ja järjekordselt tekkis piiril gruusia politseiga vaidlus, et kas EU passiga saab piirist üle Põhja-Osseetiasse või ei. Valmistusin juba pikemaks sõnavõtuks kui tuli vahetuse aeg ja uus politseinik võttis eelmiselt toimetused üle. Oli samuti tähtsust täis ja vehkis oma automaadiga nina all. Kamandas kõik ootajad uuesti järjekorda ja oh üllatust. Palun, mootorrattal ikka kõige ees ja olingi poole tunniga piiril, tempel passis ja sealt omakorda Venemaa poolel. Kõik sujus nagu õlitatult. Ei saanudki ma pihta, mis asi see eelmist politseniku vaevas. Piiril ei esitatud mulle mingeid liigseid küsimusi, ei Gruusia ei Põhja-Osseetia poolel.

Nüüd jäi veel vaid kontsentreeritud pingutus, 45 kraadi Kalmõkia steppide palavust, 1200 km ühtejärgi Volgogradist teiselepoole Moskvat ja olingi neljanda päeva õhtuks ilusti koduõuel tagasi. Volgogradist Moskvani oli kõige raskem. Parasjagu oli käimas arbuuside ja melonite vedu ja mulle tundub, et kõik autod, mis vähegi liikuda suutsid, olid selle eesmärgiga maanteele nr 6 välja aetud. Ning niisiis venis see kõigist mõeldavatest, rohkem ja vähem romudest kokkuaetud kolonn, sidurite suitsedes ja paksus diislitossus Moskva poole. Nendest möödumine oli kohati päris närvesööv ettevõtmine. Aga taas. Lõpp hea, kõik hea.

Aga enne jutu pärislõppu paar rida ka oma mootorrattast. Esimesed 100 000 km. Ja vaid korralised hooldused. Palju õnne! Ma ei tea, mis idee see oli, kui Honda insenerid otsustasid sellist ratast luua. Mulle endale meeldiks legend, et nad olid, või vähemalt see mees, kes keret kujundas, parasjagu maani täis, sest kaine peaga sellise välimusega ratast ei loo. Aga tulemus on fantastiline. Transalpil pole midagi, millega silma torgata, vastupidi. Laisk mootor, vilets vedrustus ja välimusest ma ei räägigi. Aga kõik asjad kokku on saavutatud tulemus, mida tõenäoliselt ei ületata enam kunagi. Sellised rattad sünnivad vaid ühe korra.