BAM Road, Kaug-Ida, Mongolia 2012

Pildid on aadressil: http://pilt.postimees.ee/kasutaja/vasar/Kaug_Ida_-_Mongolia_2012/3516#page/1



Bam Road- tõenäoliselt enamik ei teagi sellist teed ja miks peakski. Kõlab ju umbes sama veenavalt nagu ennemuistsed jutud ikka, et oli kord… suur ja kange riik, mis inimeste kannatustele, kangelaslikkusele ja kontidele üritas luua grandioosseid asju. Tehaseid ja linnu ja uudismaad ja mida kõike veel. Ning loomulikult ka „Suurt Teed“. Ja kuhu? Eks ikka sinna, kus teid enne polnud ja kuhu selle ehitamine nõudis „suurt pingutust“.  Sest kangelaslikus oli ju eesmärk omaette, ning ehitatigi siis 70-ndatel ja 80-ndatel kesk taigat, üle mägede ja läbi soode teed. „Suurt Teed“. Raisati meeletult vahendeid, lauldi ja luuletati ja kirjutati raamatuid, rahva kangelaslikkusest ja riigi suurusest ja kuidas rongid sõidavad ja uued linnad kasvavad ja sotsialistlik ÕNN muudkui tuleb õuele…. No oli ikka lamenti. Aga aastad läksid, entusiasm vähenes ja raha ka ei jätkunud ning lõpuks sai see maailma suurim, parem, õiglasem, ausam, blaa..blaa… riik ise ka otsa. Aga tee jäi. Ja hakkas otsast lagunema, sillad kukkusid kokku või pisteti põlema, soo ja igikelts lagundasid teetammi ning nüüdseks on sellest saanud ekstreemmatkajatele sihtkoht, mille läbimist osatakse hinnata. Neid, kes seda üksi teevad, peetakse aga päris põrunuteks.

Nii-siis, „Suur Tee“. Algab Taishetist Krasnojarski Krais ja kulgeb läbi Irkutski Oblasti, Burjaadi Vabariigi, Tshita Oblasti, puudutab korraks Jakuutia/Saha Vabariiki, et siis läbi Amuuri Oblasti ja Habarovski Krai jõuda Sovetskii Gavani ja Vanino linna Jaapani meres Tatarski väina ääres. Kokku 4324 km. Sellest mootorrattal on läbitav u 2500 km. Palju sõltub ilmast ja millised on veeseisud jõgedel. Trassil on u 4200 silda kogupikkusega u 400 km. Valdav enamik matkajaid alustab oma BAM teekonda Bratskist ja lõpetab Tyndas, mis teeb u 2000 km.  Mõni üksik on üritanud ka Tyndast edasi Komsomolsk Amuurile  sõita aga seda trassi osa pole kellelgi veel õnnestunud omal jõul (rõhk on sõnadel „omal jõul“) läbida. Komsomolskist  Vanino on taas võimalik sõita, see tee osa ehitati juba 50-nendatel aastatel sõjavangide poolt.

Tee

Eestist Taishetini pole milleski erilisest kirjutada. Asfalt, Kirovi oblastis üsna vilets ja auklik aga muidu täitsa ok tee.  Venemaad arvestades. Peale Krasnojarskit on ka föderaalmaantee osaliselt veel kruusatee aga Taishetist Bam teele keerates on edaspidi asfalti veel vaid sedavõrd, et see päris ära ei ununeks. Enne ja pärast  linnu ja asulaid, mis teele jäävad aga neid ei ole palju. Taiga, mäed ja sood saavad valitsevaks pildiks, mis rändurit saatma hakkavad. Tee võiks olla hea kui igikelts, vesi ja liustikud ei teeks oma tööd. On lõike, millel saab sõita 100 km/h aga põhiliselt liigun ma 1-2 käiguga. Kivid, liiv, sügavad uhtorud tõusudel ja laskumistel. Rõõmustan kui olen suutnud läbida päevaga 100-130 km. Olen pettunud kui päevamatkaks on kogunenud vaevalised 40-50 km. Vahet ei ole, õhtuks olen ühtmoodi väsinud, alates Novaja Ujanast tähendab iga kilomeeter rasket füüsilist tööd. Tee kulgeb enamasti paralleelselt raudteega, aga siiski on ka pikki lõike, kus tee eemaldub raudteest ja kulgeb oma rada üle mägede või mööda soode servasid. Kohati on mets juba sedavõrd võimust võtnud, et teest on jäänud kitsas rada, mis lookleb mööda kiviseid ja veest uhutud mäenõlvu.

 

Jõed

Väsid lugemast, mitmest jõest tuleb läbi minna. Vahest on vesi põlvini, vahest puusadeni, vahest on vesi läbipaistev, vahest mudane pruun kört. Kohalike sõnul on mitmete mudaste jõgede peal bagerid, mis kulda välja uhuvad. Või siis on mägedes tugevad vihmad, mis uhuvad pori jõgedesse. Kulda pidi  igal pool vedelema, ka teetammis endas pidi seda kilode viisi olema. Kurat seda teab. Mul on muud mured. Jõe põhjad on täis suuri kive ja mudases vees jõest läbi minek on raske pingutus. Käin iga jõe, millest läbi pean sõitma, eelnevalt jala läbi. Salvestan suured kivid ja augud ning kontrollin igat kaldast ülesminekut, et olla kindel. Saapaid pole mõtet kuivatada ja riided tilguvad kogu aeg, vahet pole. Pärast jõge tuleb taas jõgi. Ja vihma sajab ka iga päev ja iga natukese aja tagant. Igikelts sulab ja rasked vett täis pilved ripuvad mägede vahel.

 

Sillad

Kõige pikem Novaja Ujana ja Tynda vahele jäävatest sildadest on Vitimi sild. Ja ilmselt ka kuulsaim Venemaa sild. 15 m kõrgusel kiirevoolulise vee kohal on 3m laiune ja 650 m pikkune sild. Ilma piirete või käsipuudeta. Mootorrattaga keskel sõites on mõlemale poole alla vahutav vesi näha. Sild on laotud risti asetatud raudteeliipritele, millede vahed on 30-50 cm. Igatahes põrutab kõvasti ja sillal sõites peab olema tähelepanelik. Aga tegelikult on hoopis raskemad ületada need sillad, mis on lihtsalt põlema pandud või kokku kukkunud. Või aja jooksul nii pehmeks mädanenud, et jalg vajub sillalaudadest läbi. On jõgesid, milledel sillad puuduvad või on nii lagunenud, et neid pole võimalik ületada. Ning kui jõgi on mitusada meetrit lai ja kurat teab kui sügav siis on ainukeseks võimaluseks sellest üle saada, teha seda raudteesilla kaudu. Aga ka see pole sugugi kerge. Kõigepealt tuleb leida koht, kus oleks võimalik raudtee tammile tõusta. Seejärel teinekord kilomeetreid pikki jämedat killustikku sillani sõita. Ning seejärel tuleb vaadata kuidas üldse sillale saada ja sealt ka uuesti teele tagasi. Silla põhi on reeglina tunduvalt madalamal liipritest ja relssidest ning piirde ja liiprite vahele jääb vaevalt niipalju ruumi, et mootorratas kohvritega sinna vahele mahuks. Sõita igatahes ei saa ja ka ratast lükata on igavene vaev. Peab väga tähelepanelik olema, et jalg liiprite vahele ei astuks. Kui sild on rohkem kui 100 m pikk, on selle ületamine füüsiliselt väga pingutav, enamalt nad on lühemad aga mitmed on 200-500 m pikad. Rongide liikumist võib vaid aimata. Päeval on enamike rongide vahe umbes üks tund. Aga teinekord tuleb üks rong u 5 minutilise vahega teise järel. Ning rongi müra on kuulda alles siis kui rong ise juba paistab. Elan neid sildu ületades üle nii mõnegi stressirohke minuti, korra tuli rong tagant, just hetkel kui olin silla lõppu jõudnud. Lasin mootorratta külili ja kummardasin ise selle kohale kui vagunid kolksudes pea kohalt üle jooksid. Küllap oli närviline hetk ka vedurimehele, kes pikalt sireeni lasi.

 

Ööd

Aga ööd on siin vaiksed, enamasti tibutab vihma, vahele ka mõni korralik valing. Kuna põhiliselt on ümberringi soo, siis telgi panekuks pole erilisi valikuid. Otse teele või mõni samm kaugemale. Mitmel ööl jätan üldse telgi püstitamata. Vihma sajab, riided on nii märjad, et pole tahtmist sellisena veel suletud ruumis olla. Tõmban koormakatte üle ratta ja kinnitan servad puude külge ja nii on selleks mõneks öiseks tunniks piisav varjualune olemas. Teen lõkke peatsi juurde ja varun ööseks niipalju puid, et iga tunni või paari tagant mõni jändrik hõõgvel hoida. Nagunii ärkan mööduvate rongide mürast, öösel on tunne nagu sõidaks rong otse peale. Müra võimendub ümbritsevalt ja maa rappub, huvitav, et päeval ei taju sellest midagi. Hommikud on kirkad ja külmad, enne kui päike taas igikeltsa hakkab sulatama ja paks udu tõuseb maapinnast üles.

 

 

Vihm

Vihm on siin eraldi teema, Kui päike paistab, valitseb taigas talumatu palavus aga see ei kesta pikalt. Veemass, mis igikeltsast, liustikest ja soost üles tõuseb, ei püsi õhus kaua. Mõned tunnid ja siis sajab see taas alla, leotades kõik läbi. Tee, metsa, ränduri riided ja kõik selle, mis tal kaasas on. Sellega on raske harjuda, eriti saapad vettivad täiesti läbi. Neile mõjub ka laastavalt pidev jõgedest ja ojadest läbiminekute otsimine. Õhtul süüdatud lõke ei kuivata saapaid seest, hommikul tuleb taas märjad jalanõud jalga ajada ja esimesed minutid on see üpris ebameeldiv.

 

Kukkumised

Kukkumised on vältimatud, kui hoolikalt ka jõepõhja ei kontrolliks, ikka leidub mõni kivi või juurikas, mis ratta tasakaalust välja löövad. Ka teel on tõusudel ja laskumistel sügavad veest uuristatud vaod. Sellisele teele sobiks kerge enduro, Transalp oma 190 kg kaaluga + 50 kg varustust tundub kui mammut. Siiski on põhiline mure, et jões või soos külili käies jõuaks kohe mootori seisatada. Mul on kaasas vahetuse jagu õli ja varufilter aga seda varu on vaid üheks korraks. Juhul kui mootor peaks vee sisse tõmbama. Suudan seda vältida kuni Hatuguru Chabinikt jõeni. Teiselpool jõge aga kukun ühes sooservas nii õnnetult, et ratas vajub üleni vee alla ja tulemuseks ongi vett täis mootor. Kulutan pool päeva, et õli vahetada ja õhufiltrit kuivatada, mootor ei hakka ikkagi korralikult tööle, jätab pidevalt vahele ja jõudu pole. Tänan jumalat, et taipasin enne reisi uue aku osta, muidu oleks ma siin tõsises kuses. Pika käiamise, vandumise ja palvetamise peale saan ratta siiski kuidagi tööle. Õhufilter on sedavõrd peenikest liiva täis, et mootor ei saa korralikult õhku kätte. Olen sunnitud nii Tõndani vastu pidama, seal ostan auto õhufiltri ja kombineerin sellest omale uue.

Kukkumised mõjuvad ka jalgadele ja kätele halvasti. Sääred ja puusad on täis sinikaid ja sõrmed lähevad paiste, õnneks ei midagi rohkemat, ratas võtab iga päevaga uue kuju. Täna läks tule klaas, homme küljeplastikud, seejärel peeglid jne. Tõndasse jõudes hoiab ratta plastikut koos teip ja traat.

 

Asulad

Peale Severobaikalskit on enne Tõndat veel vaid üks linn, Taksimo, mis jääb enam vähem teekonna keskele. Ülejäänu on külad, mis paiknevad u 100-150 km vahedega raudtee ääres. Selline vahemaa on enamaltjaolt ka päevamatka pikkusteks. Asulad jätavad masendava mulje. Kogu infra on ehitatud aastakümneid tagasi ja korras hoitakse vaid seda, mis on otseselt raudteega seotud. Ülejäänul on selge kao ja hävingu märk küljes. Ja inimesed reageerivad oludele adekvaatselt. Jäävad need , kellede töö on seotud raudteega ja mõne üksiku kaevandusega. Või need, kes leiavad tegevuse kalanduses, jahinduses. On veel seltskond, kes elatavad ennast omal käel jõgedest kulda või vääriskive (nefriit) otsides. Aga teravalt torkavad silma purjus inimesed ja tüübid, keda on raske kuidagi iseloomustada. Nii palju lõhki löödud päid, puruks taotud ninasid, hambutuid suid ja arme otsaees, pole ma mujal Venemaa kolgastes näinud, kui sellel trassil.  Mõnede asulate juures on säilinud karistusasutused ja mulle tundub, et vähemalt osad kinnipeetavad võivad asulates vabalt liikuda. Ja kuhu neil minna olekski. Tee on tavamõistes läbimatu, liikumine raudteel on aga kergesti valvatav. Taksimos on korralikud poed, mujal on vaid vagunitest tehtud putkad ja kaup neis on väga kallis. Arvestama peab 2 isegi 3 kordsete hindadega, võrreldes „suure maaga“. Hani ja Tõnda vahel on bensiini võimalik osta vaid kohalikelt, bensiinijaamad puuduvad ja ega keegi eriti müüa ei taha. Autod ja liikuv tehnika on kohalikel nafta peal toimiv, seda saab raudteelt. Bensiini kasutatakse paadimootorites ja mootorratastel ja iga liiter on arvel, sest tuua tuleb seda kanistrites sadade kilomeetrite tagant. Küsin igas külas infot teeolude kohta järgmise külani aga kohalike teadmised selle kohta on pehmelt öeldes puudulikud. Enamus ei ole neid teid kunagi ise läbinud, liigutakse vaid raudteel. Jahil ja kalalgi käiakse vaid 10-20-ne km kaugusel asulatest. Sellest piirist kaugemale jääv on enamikele sama ebamäärane asi kui kosmos. Taiga, sildu pole ja tee on läbimatu – tavapärane vastus. Mis mind häirib, et palju räägitakse karude rohkusest ja ohtlikkusest. Ikka, et kuidas keegi läks kuhugi ja hiljem olid mehest vaid läbinäritud kummikud teeääres jne. Arvan, et valdavalt ongi need vaid jutud. Enamik kohalike pole eales oma asulast kaugemale saanud ega tea ümbritsevast loodusest suurt midagi. Karu näen ise vaid korra, jälgi muidugi kõikjal. Korra näen kahte hunti, mingid hirved lähevad korra üle tee ja muidugi burundukke on kõikjal. Nende vilistamine hakkab kohe pihta kui päike tõuseb ja üle tee jooksvad loomad on tavapärased.

Inimesed

Venemaal elavad muidugi venelased, siiski on piirkondlikud vahed selgelt tuntavad. Siberisse tulid vabad mehed omale paremaid elamisvõimalusi otsima, Siber  ja Kaug-Ida olid täis sunnitöö ja repressioonilaagreid nii tsaari Venemaa kui ka NL aegadel. Tulijate ja kohalike väikerahvaste vahel on peetud veriseid sõdu, mille viimased vaatused olid nõukogude aja esimestel kümnendikel. Siber pole koht nannipunnidele, siinset rahvast on aastasadade jooksul vorminud karmid olud. Ning praegugi räägitakse palju siberi elanike külalislahkusest ja abivalmidusest. Sain minagi sellest osa. Hätta ei jäeta siin kedagi. Aga on piisavalt ka hoopis vastupidiseid näiteid. Ka motomatkajaid on tapetud teel, kas siis tüli käigus või raha pärast. Vahet pole. Ja omal käel kulda otsivate meeste omavahelistest suhetest on ka igasugu näiteid. Inimsöömiseni välja.

Hoian enamasti asulatest eemale, liig palju on purjus tülitajaid, kes tahab motikaga sõita, kes niisama pläma ajada. Teen oma vajalikud ostud ja liigun edasi, ööd olen enamasti kuskil taigas, tunnen „karude“ keskel ennast turvalisemalt. Sellegipoolest on mul kohalikega kohtumistest vaid positiivset meenutada. Ja seda ülivõrdeis. Mind aidati alati kui ma seda vajasin. Söödeti ja poputati. Kuna mul on palju tuttavaid Venemaal, siis oli mul varakult mitme pere aadressid ja telefoni numbrid olemas, kes mind vastu võtsid ja mulle öömaja, söömise ja pesemise korraldasid. Lisaks need, kellega teel kohtusin, kas siis raudteel töötavad inimesed või järvedel, jõgedel kalastajad. Sildade ja tunnelite valvemeeskonnad, teetöölised või muidu kohatud tüübid. Kes pakkus teed, kes jagas oma kalasaaki, kes aitas jõest läbi minna või mõnda silda ületada. Kõigile tänud, ilma abita on sellist reisi väga raske teha. Aga vaid abile loota ei saa, inimest kohtab siin asula lähedal või asulas. Päeva jooksul tuleb aga lahendada kümneid olukordi, kus saad loota vaid endale.

 

2350 km, mis on Taisheti ja Tõnda vahe, läbimiseks kulus kaks nädalat. Paar päeva veel lisakski. Olen Tõndasse jõudes tõesti väsinud. Nii füüsiliselt kui vaimselt, tunnen tõsist kergendust teades, et rataste all on kindel pind. Teen paaripäevase peatuse, puhkan ja teen mootorrattale väikese hoolduse. Kontrollin rattalaagrite seisukorra, vahetan tagapiduriklotsid ja meisterdan olemasolevast materjalist uue õhufiltri. Tutvun kohalike motomeestega ja veedan nendega koos väikese puhkeõhtu. Grillime liha ja joome õlut. Tean interneti vahendusel kahte motomeest, kes on sama tee üksi läbinud. Kohalike sõnul on ka üks kohalik seda kunagi teinud aga temaga ei õnnestu mul rääkida. Olen uhke, et olen selle tee läbinud.

Pärast Bam teed on kõik ülejäänu kerge ja meeldiv. Rahulik kulgemine, milles puudub väsitav raskus ja stressitekitav teadmatus, et mis ootab järgmise käänaku taga. Sihhote Alini mäestiku ületus toob silme ette tuttavaid pilte. Olen üht teist lugenud Kaug-Ida avastusreisidest ja loodus on sama kui nendel kaugetel aegadel kui venelased alles avastasid enda jaoks neid paiku. Vanino on väike ja unine linnake enne suurt ookeani ja Sov Gavan vene sõjalaevastiku baas. Ei midagi erilist.

 

Mongoolia on aga see paik, kus ma ennast alati olen väga koduselt tundnud. Nüüd eriti, pärast nädalaid mööda taigat liikumist on selle maa avarus ja lahtised vaated väga vabastavad. On hea tunne valida hommikul silmapiirilt mingi punkt ja hakata selles suunas liikuma. Läbin maa idast läände pikki nn „keskteed“. Tehniliselt on see kerge, samas pakub kõike seda, mis teevad Mongooliast motomatkajate soositud sihtkoha. On nii rohumaid, mägesid, kõrbeid, suuri järvi ja jõgesid kui ka piisavalt asulaid, et mitte ennast liialt kõnnumaal üksikuna tunda. Suurepärane puhkus.

 

Gornõi Altai läbin paari päevaga. Aeg hakkab juba vaikselt pitsitama ja mõtted liiguvad koduste asjade peale. Lääne-Siber ja Venemaa euroopa osa on juba tuttavad varasematest reisides ega paku enam suurt midagi uut. Käin kiiresti Kaasani kremlis ja kiirustan koju. Suvi hakkab läbi saama ja ees ootab talvine tööperiood. Tean juba ette, et paari kuu pärast pilte vaadates, tundub nagu oleks keegi teine selle reisi teinud. Vaatad ja erilisi emotsioone enam ei tekigi. Ennast ootab aga ees kindlasti midagi uut ja põnevat.

 

Kokku 22630 km lõbu kogu raha eest.